Eile keskööl vahtisin vihaselt oma auto täiesti tühja tagumist rehvi Kaubamaja parklas. Muidugi jooksis juhe kinni ja ühtegi asjaliku mõtet pähe ei tulnud, et mis nüüd teha. Suutsin mõelda ainult, et sinna siis lähebki veel raha ja homme saab emaga car poolida. Ei pea täna ja homme aknaid ka kraapima. Marssisin vihaselt UG-sse, kus käis valitud seltskonnaga after hours, paremaid mõtteid ootama. Uksest sisse astudes küsiti kohe. aga miks sa kahekümnega Statoili ei sõitnud? Juhe olen, selle pärast. Noh, aga see aasta ongi juba alanud lause, kui pea ei võta, võtavad jalad, tähe all. Ma andsin lihtsalt alla, sulatasin oma nina üles ja marssisin auto juurde tagasi. Sussutasin autoga x km/h üle Turu risti Statoili, kus loomulikult kasti ees Õhk/Vesi vedeles toonitud klaasidega BMW. Kuna ma olin ennast nii üles keeranud, siis ma lootsin, et äkki saab kakelda. Parkisin oma auto 10cm bemmi tagastangest. Tüübid ei pannud tähelegi. Ju siis ei paistnud toonklaas seest poolt ka läbi. Jätsin auto tööle, marssisin bemmi juhipoolse akna juurde, koputasin kõvasti ja näitasin käega suuna, kuhu poole nad võiks sõitma hakata. Poisid vilistasid ketsi ja sõitsid parkimiseks ettenähtud kohta. Lasin rehvi täis ja kolistasin läbi Karlova kodu. Tund aega üritasin teki all konte sulatada. I’m not a happy camper today. Aga ma saan hakkama. Ma saan alati hakkama.
Tänu autohädadele tuli mul alles nüüd meelde, et kesklinnas vedelesin ma selle pärast, et ma käisin ja vaatasin Parnassuse ära. Ma mõtlen sellele kui ma oma muudest muredest üle saan.
PS Ema ütles kasuisale, et temalt soovib üks inimene kööki tellida. Kasuisa olevat kohe rõõmasalt ärevile läinud. Ema ladus siis minu aadressi välja ja kasuisa langes näost ära. Ta lihtsalt ei viitsi mulle kööki teha, sest kui küsiti, et kui ma maksan, kas siis saab kiiremini? Siis oli “mis raha…, asi ei ole selles…” .
Birgiti päevaraamat 