Kuu: märts 2010

Viimasel ajal eelistan tegeleda muuvimaniaklusega. Viimased vaadatud filmid,

Inglourious Basterds 8/10 Lõpuks sai ka vaadatud viimane Tarantino üllitis. Tõeliselt nautisin selle vaatamist. Lausa lust. Tarantino pole nõus avaldama, miks ta kirjutas pealkirja grammatiliselt valesti. Minu isiklik arvamus – filmis oli ühel vandil see noa tupe peale graveeritud käsitsi ja ma arvan, et tüüp kujutas keskmist kirjaoskamatut ameeriklast ja Tarantino võib olla mõnitas uljaid, kuid mitte eriti haritud ameeriklasi? Tarantino oli suht õel ameeriklaste suhtes selles filmis üldse. A samas, kelle vastu ta polnud. Muidugi absoluutselt ärateenitud Oscari sai kolonel Hans Landa osatäitmise eest Christoph Waltz. Minu (olematut)taset näitlejate tundmisel näitab see, et ma tükk aega jõllitasin Gedeon Burkhardi (Cpl Wilhelm Wicki) ja nuputasin ennast siniseks (no imdb allowed during movies!), et kust ma teda tean, kuni ma lõpukas karjatasin KOMISSAR REX!!! ja tegin mingi piiksuva häälitsuse. Kõik näitlejad olid kohutavalt sümpaatsed ja tohutu respekt soravate võõrkeelsete esituste eest. Tavafilmides ja seriaalides on kõige masendavam kuulda, kuidas ameeriklane feigib mingit võõrkeelt (enamasti vene või saksa keelt) ja väidab, et ta on fluent, kuid tegelikuses tuleb tema suust kõrvu mõrvav tekst. Makes me wanna go Bear Jew on the director.

(500) Days of Summer 6/10  – Poiss armastab tüdrukut. Tüdrukule meeldib poiss ka, kuid ütleb talle kohe ära, et ta ei usu armastusse. Poiss arvab, et ta saab olukorraga  hakkama ja suudab lõpuks tüdruku südame sulatada. Lugu enesepettusest ja enese leidmisest. Mulle meeldib Joseph Gordon-Levitt selles filmis, kuid ma ei saa aru üleüldisest Zooey Deschaneli vaimustusest. Kas ainult mulle tundub või ta mängibki igas filmis ilusaid “teistmoodi” tüdrukuid, keda kõik tahavad aga ka kergelt imelikuks peavad ja ei tee teda katsetki mõista?

Did You Hear About Morgans 2/10 – Püha jumal, milline jubedus! Ma vaatasin seda filmi nädal tagasi ja ma olen edukalt mälestused blokkinud  oma ajust. Palun ära vaata. See film on täielik aja raiskamine. Ma olen pro-romatilised komöödiad aga ishanda jeesus! Sa arvad, et sa võtad igavesti närvilise ja anaalse Sarah Jessica Parkeri ja adoraablist kobakäpa Hugh Granti ja sul on taevalik komöödia olemas? Vale. Kuid idee oli iseenesest ju üsna hea. Võtta perse kukkunud abielupaar ja sundida neid täiesti võõras ümbruses ja lõigatud muust maailmast lahendama oma probleeme, mille lahendamist nad koduses ümbruses igavesti edasi on lükanud. Pööfi. Romantilise komöödia ABC. Paljud filmid on saavutanud täiesti aktsepteeritava romatilise komöödia staatuse tänu sellele lihtsale retseptile. Kurat, aga dialoog nagu esimese klassi oma kirjutatud! Tegevus täielikult jabur ja ebausutav. Õh! Ma ei mäleta, mille eest ma need kaks punkti lubasin üldse anda. Kas see aasta on tulnud mõni aktsepteeritav romantiline komöödia? Palun andke teada. Kõik need, kes arvasid, et “Leap Year” oli hea, palun mitte vastata.

Chéri – 8/10 Draama vananevast endisest kurtisaanist Least  ja tema kunagise konkurendi, praeguse frenemy (kole väljend, aga ma ei tea paremat) üheksateistkümneaastasest pojast Chérist, kes alustavad lihtsat, lõbusat ja kohustustest vaba kooselu kui avastavad kuue aasta möödudes ennast ikka veel teineteisega. Siis aga otsustab poisi ema aga pojale naise leida. Ka veel siis on mõlemad veendunud, et nad suudavat teineteiseta elada. Kõik see aga muutub kui pulmad tegelikult käes on.  Michelle Pfeiffer sobib sellesse osasse ideaalselt. Ta on hämmastavalt ilus naine ikka veel. Kui ta naeratab, siis ta nägu on värske ja noor, kuid tõsine olek toob ta näo tõelisele vanusele palju lähemale.

Shutter Island – 9/10 Küll mul oli hea meel, et ma midagi selle filmi kohta ei lugenud enne selle vaatamist. Väärt mõte on seda filmi vaadata ilma igasuguse eelneva informatsioonita. Põnevust ja ajukeppi nabani!

The Reader 9/10- Teise maailmasõja järgsel Saksamaal avastab noor juuratundeng, et on seminari raames sattunud kohtuistungile, kus süüdistatakse naisi sõjakuritegudes. Nende seast üks on naine, kellega tal oli suhe 16.aastaselt ja kes oli temast paarkümmend aastat vanem. Film inimeste vahelisest armastusest ja inimeste armastusest. Minule isiklikult meeldis kui täpselt oli kujutatud maailmasõja aegset Saksamaad. Palju tähelepanu oli pööratud detailidele ja ma ei pea selle all silmas Kate Winsleti pahmakaid kaenla all. Lugu ise oli äärmiselt inimlik. Mitte midagi polnud ette heita. Väga hea vaatamine.

Up 10/10 –  Parim multikas ever. Võib olla oli keegi eelmisel õhtul mu joogi sisse libistanud mellow-pilli aga see oli üks kohutavalt südamlik lugu. Kõike oli parajas koguses – romantikat, seiklust, nalja. Nummimeeter oli kogu aeg laes ja mõnes kohas pani kõri pitsitama (hey, i’m human after all). Igal juhul soovitan soojalt.