Klassikokkutulek/Seks ja linn

Ma ei ole tavaliselt chick, kes heldinult meenutab vanu häid aegu. Alustab juttu, kui mina veel väike tüdruk olin, siis oli rohi rohelisem ja taevas sinisem. Mis möödas, see möödas. Mitte, et mul nüüd mingi hirmus lapsepõlv oleks olnud. Mu lapsepõlv oli suht igav ja kooliaeg ka suht emotsioonitu. Keska ajast mäletan, et meil oli hästi kokkuhoidev klass. Äärmiselt andekad ja multifunktsionaalsed neiud olime. Oma klassiansambel, näitetrupp… midagi kindlasti tegime veel. Tegime ja esitasime klassiga kooli lõpetamiseks laulu, mida mu tollane muusikaõpetaja ja koorijuht ei suutnud nooti panna ja meie ametliku klaverisaatja asemel pidin mina seda plönnima lõpuaktusel.  Kõigele lisaks on see lõpuvideo kadunud ja ei saa vaadata nutvaid õpetajaid. Minu lahkumist arvestades oli see nii mõnelgi õpetajal rõõmupisar. Mul oli arvamus kogu aeg ja ma vaidlesin.  Minu klassijuhataja näiteks, kellega me olime kogu aeg nugade peal.

Nüüd saab meil kümme aastat lõpetamisest ja korraldatakse kokkutulek. Seekordne kokkutulek tekitas millegi pärast mõtte, et jumaljeesus, tehakse ju kohe meeste ja laste kontroll. No ja ma feilin mõlemas kategoorias. Sõbrad teevad mulle selgeks, et ma kujutan endale ette seda ja tegelikult meenutatakse vanu häid aegu, mitte ei mõõdeta üksteise eraelulisi ja tööalaseid saavutusi. Muutusin natuke rahulikumaks ja süüdistasin ennast jälle ülemõtlemises. Seda kõike seni, kuni mu klassiõest sõbrants jooksis kokku ühe teise vana klassiõega, kellel on klassivennast mees ja kaks last temaga. Esimeste küsimuste seas oli kohe, kas on mees ja lapsed?  Peale seda läksime sõbrantsiga välja ja hakkasime mängima mängu, kellel pole emba-kumba –  ei meest, ei last. Nii palju kui me välja suutsime mõelda või omasime informatsiooni, siis peale meie olid kõik abielus/suhtes ja/või lapsega. Mul on hea meel kõiki neid näha, aga kui keegi hakkab minu perekondliku staatuse tagamaid uurima, siis ma võin pahandada. Kuna noored emad on kõige uudishimulikumad ja omavad arvamust (vaata:  perekool.ee), siis kes teab, mis nad kokku mõtlevad. Loomulikult pole kõik noored emad sellised, kes nahaalselt oma nina teiste eraelusse topivad, aga suur enamus siiski kipub väga vähese informatsiooni põhjal üsna huvitavaid järeldusi tegema. Mul on täitsa OK vallalise elu ja ma lihtsalt ei viitsi seda igal sammul inimestele tõestada.

Nii jõuame ka sujuvalt selleni, kuidas me käisime vaatamas Seksi ja linna viimast osa Cinamonis. Esiteks olin ma täiesti veendunud, et ma seda ei lähe vaatama. Aga ma kohutavalt kergesti allun survele ja olen odava raha eest igast jama nõus vaatama.Kui ma oma Tulipunase Lillekesega olin tibinad peale korjanud, siis oigasin valulikult, et kas me ei saaks palun võtta kedagi veel kampa, sest KUI VAHVA on ilmuda Seksi ja linna vaatama neljakesi…õujee, kes on kes? Varustasime ennast näksi ja joogiga. Tundsime kaasa poistele, kelle naised on kohale lohistanud ja asusime sabasse. Piletikontrollide peakohal ekraanil käis mingi äkšn treiler ja nii naelutasime oma pilgud sinna. Ajasime hooga näost komme ja popkorni sisse ja kommenteerisime,… üüü, Ställõun…üüüü  Willis….üü, mida krdit herr Kuberner!!!… mis film see on? mis film…JET LI? DOLFIIII….Järjekord hakkas jõudma meieni. Selg hakkas vaikselt limbo poosi vajuma, et veel viimaseid hetki tabada ekraanil toimuvast. Mis film? Mis film? Lõpuks saime piletikontrollist mööda ja vahtisime suurte silmadega teiselpool ekraanilt  treilerit edasi, samas kui ülejäänud külastajad meist mööda saali voorisid. Leidsime, et seda filmi võiks küll vaatama tulla –  THE EXPENDABLES!

Woah! Eks?

Aaa… tulles tagasi Seksi ja linna juurde. Nii palju kui oli tüdrukuid, oli erinevaid arvamusi. Mina isiklikult kartsin hullemat. Aga isegi sai naerda ja seks suurel ekraanil pani mind silmi pilgutama kiiresti 🙂

Jeebus, kes selle kõik läbi loeb võib endale prääniku lubada.