Kuna 11.september oli regamiselt maha võetud, kes teab mis põhjustel, siis mina kukun taevast alla langevari seljas 25. septembril. Wish me luck!
Kuu: august 2010
Bearer of good news
Taasavastasin enda jaoks Geni.comi. Geni on sugupuude tegemis koht ja seal saab ühendada enda tehtud puus olevaid inimesi teiste inimeste tehtud puudega. Terve pühapäev kulus erinevatele otsingutele, kes kellega sugulane on. Muidugi oli oma värskelt avastatud sõpradest sugulasi vaja sellest teavitada. Kuna mõnedki uued “sugulased” on suhtes teiste minu “sugulastega”, siis pidi neid ju sellest teavitama ka. Kolm telefonikõnet sai tehtud ja ilma pikema sissejuhatuseta karjutud telefoni, “Kas sa tahad teada, et sa oled oma mehega sugulane?”
Vastus1 – “Ma ei taha teada!!!!!”
Vastus 2 ja Vastus 3 – callisid mu bull shiti ja pärast hetkelist vaikuse/õuduse hetke pärisid, mida kuradit ma jahvatan.
Teavitasin neid siis sellest, et nad pole veresugulased vaid pigem lihtsalt ühenduses abielude kaudu – as are we all! Kui ma saan ennast veel mõne suurema puu külge ühendada, siis teen uue ringi. Äkki toob põnevaid uuidseid.
***
… tahan öelda sulle vaid!
(Still having a happy day :))
I used to be a Jesus
Tosca kook ja kokkamisest üldse
Põhi:
2 muna
1½ dl suhkrut
2 dl nisujahu
1½ tl küpsetuspulbrit
½ dl piima
100 g margariini
Kate:
75 g margariini
1 dl suhkrut
1 sl nisujahu
100 g mandlilaaste
½ dl piima
Vormi määrimiseks:
võid
riivsaia
1. Pane ahi kuumenema 175ºC juurde.
2. Aseta lahtikäiva vormi põhja küpsetuspaber, kinnita hoolikalt. Paberi servad jäävad vormi serva vahelt välja paistma.
3. Vormi servad määri üle esmalt võiga, siis puista sinna peale riivsaia. Vaata, et võiga kaetud kohad oleks riivsaiaga kaetud.
4. Vahusta munad ja suhkur tugevaks vahuks. Kiiremini saad siis kui eraldad munavalged munakollasest ja vahustad suhkur ja munavalged tugevaks vahuks, Hiljem lisad juurde munakollased.
5. Sulata margariin ning sega kokku nisujahu ja küpsetuspulber.
6. Lisa tainale piim, sulatatud ja jahutatud margariin ning ettevaatlikult segades nisujahu-küpsetuspulbrisegu.
7. Vala tainas vormi ja küpseta ahju allosas poolküpseks (20 minutit).
8.Mõõda katte jaoks vajaminevad ained keeduanumasse ning lase keema.
9. Kui kook on pea-aegu valmis, võta see korraks hajust välja ning kata see keedetud mandli-võiseguga.
10. Küpseta 200ºC juures umbes 10 minutit või kuni pind on kuldkollane.
***
Eile võtsin kätte ja tegin siis lõpuks ära. Eile ei kirjutanud sellest, sest ma olin suhkrukoomas. Ma sõin pool kooki üksi ära! Ülejäänud poole viisin emale tõestamaks, et ma pole mingi kobakäplus kuubis nagu ta arvab. Väikeõde sõi kõik ära. Ema ei saanud midagi. Hahaa..! Ennihuu, ma suutsin põhja teha ilusa ja koheva nagu päris ja kate tuli mõnusalt magus ja kleepuv. Kokku täiuslik kombo, kuna põhi ei olnud liiga magus.
Kokkamine on äge. Mulle meeldib pigem teha mingeid soolaseid asju kui magusaid. Mitte, et mul need välja ei tuleks hästi. Nagu ma viimane kord arusain, siis minu tehtud Rocky Roadsi oodatakse tööl pikkisilmi. Seda ma olen teinud 2-3 korda. Kohutavalt lihtne ja juuuuube hea.
Yup, Nigella. Selle asemel, et ennast köögis vigaseks orjata, on tema modifitseerinud retsepte, et minimaalse vaevaga maksimaalne tulemus saavutada. Kes viitsiks peale pikka tööpäeva hullunult pliidi juures vehkida? Eriti veel selliste ilmadega. Lasin emal endale kinkida “Nigella Ekspressi” sünnipäevaks ja see on tänaseks pikitud kollaste post-it kleepsudega, mis märgivad minu lemmikretsepte ja sööke, mida ma kunagi tegema peaks.
Tund-poolteist enne tööpäeva lõppu läheb tavaliselt kõht tühjaks ja siis hakkan mõtlema, mis õhtuks süüa teha. Toidutare on üks mu vanu lemmikuid, kus ideesid ammutada. Tavaliselt leian juba pealehelt retsepti või vähemalt koostisosa, mida ma kindlasti õhtul söögi sisse panna tahaks.
Aga aitab nüüd jutust. Üks tükk kooki on veel järel ja kohvi on veel soe
PS Peale selle postituse kirjutamist tõmbasin lahti Nigella kokaraamatu suvalisest kohast – sinepine seakarbonaad ja punane kreveti-mangokarri on varsti menüüs. Mmmm…
Ussimäng YouTube’is
Töötab.
Inimene on loll (emopost)
Ma väldin tavaliselt igasugu netiväljaannete kommentaariume nagu tuld. Mul tõusevad kuklas juuksekarvad püsti selle rumaluse peale, mis sealt voolab. See nädal sattusin ma mitmete Postimehe ja blogikommentaaride otsa, mis tekitasid minus tunde, et tahaks kuhugi metsa. Peitu selle lolluse eest. Internet on idiootide invasiooni vastikuim relv, sest me argpükslikud eestlased oleme nagu peksa saanud koerad. Me ei julge sulle näkku oma mõtteid ütlema tulla, selle asemel teeme maha anonüümsete kommentaatoritena. Meie vaateid toetavad argumendid on enamasti roppustega pikitud. (“Pane ennast põlema, persetrukkar” allikas: Postimees, suvalise artikli kommentaarium)Mind ikka hämmastab kui kitsarinnalised inimesed võivad olla. See, kusjuures pole absoluutselt hariduses kinni (ülla, ülla!). Loed/kuuled kõrgelt haritud inimeste kommentaare ja arvamusi. Kui nad ei suuda enam oma vaadete lekkekohti põhjendatud väidetega kinni kleepida, siis nad muutuvad lihtsalt solvavaks või kasutavad peaga vastu betooni taktikat “see lihtsalt on nii”.
Selle asemel, et teistsuguste vaadetega inimeste pesitsuspaigad (blogid) lihtsalt rahule jätta, on vaja minna neid solvama ja õpetama. Mida nad arvavad,et nad saavutavad sellega? Blogija paneb blogi kinni, homod lõpetavad samasoolistega sugulise läbikäimise, uskmatud leiavad jumala, neegrid haihtuvad? Kuidas see parandab selle kommentaari kirjutanud inimese enesetunnet, et “näed, ma sain sitale halvasti öelda, jess”?! Kas nad saavad mingi vaimse rahulduse sellest? Kuna mina vaevu vastan oma blogi kommentaaridele, veel vähem viitsin ma teiste blogisid kommenteerida. Kui ma seda teen, siis enamasti inimesele, keda ma tunnen, nagu päriselus. Blogisid mööda ringi surfates pole mul kunagi tahtmist kellelegi elu õpetama minna. Kui on mõttetu blogi, siis MA EI LOE SEDA(hint, hint)! Inimeste blogide sisu pole õigus mitte ühelgi lugejal muuta, välja arvatud juhul kui see lugejat isiklikult ebaõiglaselt ei kahjusta. Krt, kui tahan kirjutan oma igapäevastest peldikukogemustest – SITT OLI PUNANE JA EILSEST VEDELAM, MIS VÄRK!? JUBA KOLMANDAT PÄEVA JOOKSEB NUMBER KÜMME NIITI. VASELIINI, ANYBODY? Nii võivad ka noored emad oma blogis kirjutada oma kinni õmblemisest peale sünnitust, tissidest ja lapse kakast. Sest mõne tulevase ema jaoks on see äärmiselt vajalik informatsioon. Kui neid ennast ei häiri, siis alati on sinul võimalus leida blogi (sest blogisid on rohkem kui üks), kus sellest ei kirjutata, eks? Comprende, mi idiotas amigo? Nii palju kui mina blogijaid tean, siis keegi neist ei kirjuta kellelegi meeldimise pärast ja see kui sina ütled, et “hei, sul on mõttetu blogi”, siis see ei pane inimest hullunult oma blogi sisu parandama.
Blogi pole reguleeritud meelelahutus, et siin võib kirjutada ainult “sobivat” materjali ja iga järgmine “osa” peab vastama mingitele nõudmistele.
Reedene hümn
Kukeseenerisoto
Ligikaudu 4 portsjonile
Koostis- ja maitseained
1 spl või
2.5 dl Risotoriis
160 g sibul
200 g kukeseened
200 g valge vein
200 g rõõsk koor 10%
30 g Parmesan
4 dl Kanapuljong
sool, must pipar
värskeid ürte
1. Haki sibul ja seened.
2. Kuumuta potis või ja selles sibul ning seened.
3. Lisa kuiv riis ja prae kergelt läbi.
4. Lisa vein ja kuumuta, kuni enamus veinist on riisi sisse imendunud.
5. Lisa kahes osade puljong ja natukene vett. Hauta, kuni riis on poolvalmis.
6. Lisa koor ja hauta riis valmimiseni.
7. Enne valmimist lisa riivitud juust ja värsked ürdid, maitsesta soola ja pipraga.
Retsept Toidutarest
Järgmiseks korraks mental note: seened ja sibul hästi pisikeseks. Parmesani asemel kasutasin Forte juustu. Tulemus oli keelt alla viiv.
Kui miski (Tartuff) mind homme kodust kaugele ei vii, siis plaanis teha Tosca kook.
:'(
See Sherlock, eks? See, mis mulle nii hullult meeldis, eks? Seda tehtigi kolm osa. Kolm pooleteisetunnist osa. See oleks pidanud mind ettevaatlikuks tegema. Siiani pole kuulda olnud, et uusi osi juurde tehakse. Fakk, need britid teevad hea kraami valmis, annavad sulle aimu, mis on hea televisioon ja siis jätavad su küüsi närima ning telejumalate poole palvetama. Tõprad!
I WANT MORE!!!
UPDATE: There will be more!!! Aga ei tea veel, kuna ja mitu osa. Kuna osad on nii pikad ja jäävadki nii pikaks, siis tõenäoliselt enne järgmist suve ei saa näha uusi osi, on minu arvamus.
Birgiti päevaraamat 