Ma väldin tavaliselt igasugu netiväljaannete kommentaariume nagu tuld. Mul tõusevad kuklas juuksekarvad püsti selle rumaluse peale, mis sealt voolab. See nädal sattusin ma mitmete Postimehe ja blogikommentaaride otsa, mis tekitasid minus tunde, et tahaks kuhugi metsa. Peitu selle lolluse eest. Internet on idiootide invasiooni vastikuim relv, sest me argpükslikud eestlased oleme nagu peksa saanud koerad. Me ei julge sulle näkku oma mõtteid ütlema tulla, selle asemel teeme maha anonüümsete kommentaatoritena. Meie vaateid toetavad argumendid on enamasti roppustega pikitud. (“Pane ennast põlema, persetrukkar” allikas: Postimees, suvalise artikli kommentaarium)Mind ikka hämmastab kui kitsarinnalised inimesed võivad olla. See, kusjuures pole absoluutselt hariduses kinni (ülla, ülla!). Loed/kuuled kõrgelt haritud inimeste kommentaare ja arvamusi. Kui nad ei suuda enam oma vaadete lekkekohti põhjendatud väidetega kinni kleepida, siis nad muutuvad lihtsalt solvavaks või kasutavad peaga vastu betooni taktikat “see lihtsalt on nii”.
Selle asemel, et teistsuguste vaadetega inimeste pesitsuspaigad (blogid) lihtsalt rahule jätta, on vaja minna neid solvama ja õpetama. Mida nad arvavad,et nad saavutavad sellega? Blogija paneb blogi kinni, homod lõpetavad samasoolistega sugulise läbikäimise, uskmatud leiavad jumala, neegrid haihtuvad? Kuidas see parandab selle kommentaari kirjutanud inimese enesetunnet, et “näed, ma sain sitale halvasti öelda, jess”?! Kas nad saavad mingi vaimse rahulduse sellest? Kuna mina vaevu vastan oma blogi kommentaaridele, veel vähem viitsin ma teiste blogisid kommenteerida. Kui ma seda teen, siis enamasti inimesele, keda ma tunnen, nagu päriselus. Blogisid mööda ringi surfates pole mul kunagi tahtmist kellelegi elu õpetama minna. Kui on mõttetu blogi, siis MA EI LOE SEDA(hint, hint)! Inimeste blogide sisu pole õigus mitte ühelgi lugejal muuta, välja arvatud juhul kui see lugejat isiklikult ebaõiglaselt ei kahjusta. Krt, kui tahan kirjutan oma igapäevastest peldikukogemustest – SITT OLI PUNANE JA EILSEST VEDELAM, MIS VÄRK!? JUBA KOLMANDAT PÄEVA JOOKSEB NUMBER KÜMME NIITI. VASELIINI, ANYBODY? Nii võivad ka noored emad oma blogis kirjutada oma kinni õmblemisest peale sünnitust, tissidest ja lapse kakast. Sest mõne tulevase ema jaoks on see äärmiselt vajalik informatsioon. Kui neid ennast ei häiri, siis alati on sinul võimalus leida blogi (sest blogisid on rohkem kui üks), kus sellest ei kirjutata, eks? Comprende, mi idiotas amigo? Nii palju kui mina blogijaid tean, siis keegi neist ei kirjuta kellelegi meeldimise pärast ja see kui sina ütled, et “hei, sul on mõttetu blogi”, siis see ei pane inimest hullunult oma blogi sisu parandama.
Blogi pole reguleeritud meelelahutus, et siin võib kirjutada ainult “sobivat” materjali ja iga järgmine “osa” peab vastama mingitele nõudmistele.
Birgiti päevaraamat 
Änd vööld piiss!
Olen ilus
Jep, blogid pole päevalehed, mida peaks lugema, et maailmaga kursis olla. Blogid (ja tegelikult ka kõik ajakirjandus) on ju väga vabatahtlik lugemismaterjal. Kõik pole sellest vist aru saanud.
Nõustun täiesti, ma ei mõista absoluutselt neid tüüpe, kes lihtsalt mingeid roppusi postitavad kuskil portaalides. Nagu.. why? Kas on olemas mingi kaunter, mis annab sulle teatud roppuste ütlemise järel päevas auhinna? 😀
Kahjuks küll. Need inimesed arvavad, et neil on mingi suurem õigus editida, mida teised arvavad. Eriti kurb on see, et oleks siis see konstruktiivne kriitika, aga ei… Enamasti mõnitatakse ja halvustatakse lihtsalt.
Mulle tundub, et üks variant on need, kes on omast arust vaimukad ja teised lihtsalt tunnevad, et peavad halvasti ütlema, sest nad ei oska muud moodi.
Nirti kirjutas täna hästi oma postituses,