Lumi

Ma olen nii loll.  Ma raiskasin täna hommikul 15 minutit tervelt auto peale. Nühkisin lumest puhtaks. Suutsin kinni jääda. Lasin auto parkimiskohale tagasi lükata.

Draama algas aga alles siis kui ma pärast seda autoga mässamist bussipeatusesse jõudsin. See, et ma esimene inimene oli, oleks pidanud olema ohumärk.  Mõtlesin optimistlikult, et kui muidu kahekümneminutiliste vahedega käiv buss on vabagraafiku alusel, siis see tähendab, et intervall on sama, aga lihtsalt peatuse ajad ei kehti. Ma olen nii naiivne. Peale poolt tundi bussijaamas passimist olid mu autoga mässamisest puusani lumised teksad suht kõvaks külmunud. Kui ma ennast ei liigutanud oli OK. Kui mul tekkis lapsik mõte enda soojendamiseks ühelt jalalt teisele liigutada, siis teksad läksid vastu jalgu ja %¤#&” kui külm oli! Mängisin mõttes ideega, et kutsuks takso, aga samal ajal kui ma taksot ootan, mis täna võivad tulla ka mingi müstilise aja möödudes, võib tulla buss ja siis hakka seda taksot tühistama*. Neljakümne minuti möödudes polnud ikka veel bussi. Aga kohe-kohe tuleb ringiga tagasi see buss, mis veerandtundi tagasi teisel pool teed peatus. Umbes viiekümnendal minutil näen bussi tulemas ja külmast tuimade sõrmedega otsin rahakotist pileti välja, sest buss teeb juba uksed lahti jaa…. PERSSE!…bussiuste avanedest KUMMUVAD sellest välja inimesed. Buss on pilgeni täis. Ma ei mahu sinna peale. Ma ei hakka katsetki tegema. Kasutan ära pea kõik roppused, mida ma tunnen, pooled mõttes, pooled kõva häälega ja kutsun takso. Kui takso seitsme minuti pärast kohal on ja mina sellesse sisse istun, sõidab peatusesse uus buss. SEITSE minutit hiljem. Täiesti tühi. Ropendan mõttes jätkuvalt. Taksojuht hakkab autot ringi keerama. Ei midagi. Auto ei liigu. Ei eidasi. Ei tagasi.  Taksojuht tuuritab pöörded põhjas samal ajal istun täiesti apaatselt tagaistmel. Peale kümmet minutit tuuritamist ja nõksutamist saame lõpuks liikvele. Buss on selle aja peale ammu kesklinnas. Ka see tühi buss. Kuuskümmend krooni hiljem potsatan tööl toolile ja alustan sulamisega. Kell on 10.48. Ma olen nii loll.

Ma lähen varun õhtul provianti ja barrikadeerin ennast puhkuse ajaks korterisse. Laupäevase erandiga, sest Piial on sünnipäev.

Mul on ikka veel külm. Ma olen ikka veel laiguti märg. Ma keeldun minemast isegi 20 meetrit üle õue, et endale süüa osta. Lasin endale tuua saiakesi, et mitte täitsa nälga jääda.  Pähh ja kaka ja nutt ja hala.

*Saanud paar korda nähvamisi dispetšeritelt selle pärast.