Kui sa oled liiga palju seriaale ja filme vaadanud, siis hakkab enda elu ka tunduma juba nagu oleks see filmis. Täna jalutasin kodu poole ja kaubanduskeskuse kõlaritest kostuv lugu kõlas nagu filmi soundtrack. Kuskil hakkas tööle autosiganalisatsioon ja sõitis mööda kiirabi. Tunne oli, et kohe näen ma ennast suures plaanis ja järgmiseks võtab kaamera üle tee mind kõndimas. Väheke kõikus kogu see reaalsus ümberringi. Võib olla on asi ka selles, et meie tööruumis puuduv igasugune niiskus (18%-20%) on kuivatanud mu viimased ajurakud. Kuna humidifierit meile ei võimaldata, siis nutikad töökaaslased tulid välja sellise lahendusega.
Kahjuks pole pildilt väga hästi näha, et veekeetmisaparaat toodab veeauru täiel võimsusel. Kui kaan on üles tõstetud, siis ei lükka ta ka ennast kinni kui vesi keema läheb ja nagu ma olen arusaanud, siis tõstab päris korralikult 1m eemal asuva niiskusmõõdiku pügalaid.
Birgiti päevaraamat 
No kui kõvasti silmi kissitada, on küll hullult auru näha.
Kui hästi silmi kissitada on näha vasakul üleval minu poolt tahvlile joonistatud batbeari. Alustasin nahkhiire joonistamist lõpuks nägi välja nagu keebiga mõmmi.
Ma näen, vist, ainult tundlaid :S
Kahe parempoolse kuvari vahekoha üleval just
ma olin üldse mujal oma pilguga enne. Aga see asi, isegi kui poolt näha pole, siis võib vabalt öelda, et nahkhiirt ei meenuta ta ühegi otsa pealt
Tõsiselt – tööd ka kunagi teete vä? 😛
Või on seal korrus, kus on usinad töösipelgad (umbes kaht väga töist inimest tean) ning korrus, kus on need teised (tean ka umbes kaht inimest)?
Loomulikult teeme tööd. Kogu aeg on kiire. Niiskuse tekitaja aitab meil seda paremini teha. Kui silmamunad kogu aeg ei kuiva ja sa ei aevasta pidevalt, on produktiivsus parem.