Wanna get a ride with me?

Kui su autol on katki kojamehemootor, siis pole väga mõistlik selle autoga sõita arvestades kohalike ilmaolusid. Täna hommikul siras päike ja kui veel lõuna ajal vanaisat haiglasse vaatama läksin oli kõik fain änd dändi, kuid haiglast välja tulles oli ilm oma lõputus toreduses keerutamas just oma esimest lumetormi. Selle asemel, et sellise nähtavusega sukelduda liiklusesse, otsustasin auto koju viia ja taksoga edasi liigelda. Nähtavus oli täpselt selline nagu allpool olevas videos näha võib. Jah, ma filmisin seda.

 

 

 

 

Reede!

This girl came to my party once. Within five minutes everyone was naked and there was a zebra trapped in my shed.

I made degu go bald!

Midagi, mis ma tegin või tegemata jätsin, paistab ühe deegu kiilaks teinud turjalt olevat.  Omast arust nagu peaks kõik neil korras olema. Süüa saavad iga päev, juua neil on…

Foorumites kolamine andis vastuseks, et kui nad ei saa piisavalt valgust, overgrooming jne. Eks ma pane neile kohtvalgusti ja teen täna poistele liivavanni ning leian neil veel “mööblit” millega jännata.

Mul on peaaegu nagu emmeblogi. Mis tupsud söövad? Kuidas ja kui palju situvad?

The Afternoon Pooper is back..

… and this time it’s personal!

Ma keerasin vaiba kokku, et ta uuesti sinna peale ei teeks. See ei takistanud teda rulli keeratud vaibale jätmast “kingitust”. Positiivse külje pealt oli teine kuhil ilusti keset parketti.

Äh.. kolme päeva pärast on tuppa sittuv koer juba omaniku mure.

 

Me not likey!

Sellest ajast saati kui ma ema maja olen valvanud, pole ma magada saanud. Viis päeva. Kõik puhtalt loomade pärast.  Esimene öö nõudis harjumist, et deegude öise mölluga harjuda. Kui ma esiti ragistamist kõrvaltoast kuulsin, siis ma olin veendunud, et koer on suurest kurvastusest, et vanemad on ära, võtnud nõuks läbi närida lauajalast. Tuleb välja, et deegudel oli mingi kolakas, mida nad närisid ja see kajas toas täpselt nii nagu suur koer oleks mõnda konti krõbistanud. Deegude öise tegevuse juurde kuulub oma puuri sisustamine ja seda tehakse häälekalt kakeldes. Põhiliselt kujutab see ette, selle kolaka (ma ei saa aru, mis see on, mingi närimiskivi vms) vedamist ühest puuri otsast teise ja suure tuhatoosi, mis on neile söögialuseks, peksmist vastu plastist puuri seinu. All…night… long. Every… freakin’…night!

Ma pole aastate jooksul arusaanud, mis sellel koera seedimisega on? Kas see on normaalne, et tüüp vajab iga paari tunni tagant pissitamist? Ta tahab kogu aeg õue ja kui seal on, siis haugub…tühja. Siis ma kamandan ta tuppa ja tunni pärast on ta jälle õue minemas. Ma tean koeri, kes suudavad ka 8 tundi kinni hoida viisakalt kui vaja, mis häda see 3-4 tundi kinni hoida pole loomal? Kell viis hommikul poolpaljalt tuule poolt lahti läinud väravat kinni panna pole ka  väga mõnus. Sama tegevust korrata aga paar tundi hiljem, ajab harja punaseks. Ja siis ta sööb kaminapuude koort suure hooga ja kõike, mis deegud oma puurist välja peksavad, mis tähendab, et ma hängin hari ja labidas pihus. Obviously pole seda tegemas keegi siis kui ma tööl olen. Selle aja jooksul on loom ennast igast sitta täis söönud (ainult mitte talle mõeldud krõbuskeid). Loomulikult käib vanaema looma keset päeva välja laskmas, aga sellest talle ei piisa. Täna jõudsin koju ja ninna lõi selgesti tuntav sitahais. Ainuke mõte mööda elamist ringi liikudes ja seda otsides oli “ainult mitte vaiba peale, ainult mitte vaiba peale”. Koer oli vaibale mitte ühe, vaid kaks hunnikut jätnud pluss vaiba kõrvale kaks raksu oksendanud. Fakin hell. Hea, et ma päev otsa midagi söönud polnud, sest muidu oleks see maandunud sinna samasse kõrvale.

Ja siin on külm! Kütan iga õhtu 22 kraadini ja töölt tulles on 17. Mõngel. Krdi majad pole ikka ühe inimese ülal pidada. Ma tahan oma keskküttega sooja korterisse oma mõnusasse voodisse (bestestest place in a whole wide world!)! Mul tuleb puhkus, siis ma kerin ennast ninani oma kodus teki alla ja magan järjest rohkem kui 4 tundi. Näiteks 8 tundi või 12 tundi!

Tuju on ausalt öeldes väga sitt.  Kohutav hala ja häda on peal. Lähen rüüstan ema baarikappi ja otsin õhtusöögi kõrvale vaimse kahju hüvitamiseks kõige peenema šnapsi, mis seal leidub, et sellega närve rahustada. I’m not a happy camper!

Kelder

Eile oli Chuck Norrise sünnipäev, mille puhul sai astutud UGsse, kus ekraanidelt tuli pilusilmi peksev Texas Ranger, aga kõlaritest hoopis Kelly Clarksoni üks nutusemaid ballaade. Nende koosmõju oli naljakas ja tegi kohe tuju heaks. Tegime AbFabiga paar kiiremat tiiru seal, et valmistada ennast ette naistepäeva ürituseks rokiklubi keldris, kus eile müüdi mehi! :O, eks? Kui välja jätta väikse noksiga NAK-lane (ta luges luuletuse, milles viitas oma puudujääkidele), siis ülejäänud kaks kandidaati olid väga kena välimusega. Üks neist verinoor luuletaja, teine oli õppinud balleti ja töötas sextoyde parajandana. Mehed läksid odavalt, peaks ütlema :D. 2,4 ja 5 euri. Ja seda kõik hoolimata sellest, et mehed olid noored, kobedad, tegid tantsu, näitemängu, lugesid luuletust ja näitasid kõvasti nahka. Naised jäid siiski pakkumistes tagasihoidlikeks. Kuna ma olin seal tsirkuse vaatamise pärast, siis sai pigem oksjonipidajat aasitud, kes “kaupa” vahest ehk liigagi agaralt näppis.  Good times!

 

He’s not that into you

Avame väikse suhtenõuandla naistele.  Kui sul on crush mehesse olnud üle poole aasta. Te liigute ühes seltskonnas. Sa oled vallaline ja ta on vallaline ja midagi pole juhtunud, siis ma soovitan sul hingerahu saamiseks aktsepteerida, et ta ei ole sinust huvitatud. On väga väike tõenäosus, et sinu ja antud meessoost isiku vahel midagi juhtub. Nimelt kui sa mehele meeldid, siis ta ka seda välja näitab. Ma ei ole veel kohanud ühtegi meest, kes suudaks varjata seda kui palju talle mõni tütarlaps meeldib. Kõige hullem, mida üks neiu teha saab sellises situatsioonis on, hakata lugema mingeid “signaale” mida mees annab. Mehed ei anna “signaale”, mehed rabavad jalust. Kui sa mehele meeldid, siis ta ütleb sulle seda (kardetavasti mingi eriti piinliku ja piiripealselt solvava komplimendina), mitte ei “vaata sind igatseva pilguga üle toa kui sa parajasti ruumi astud”. See on asi, mida naistele meeldib väga ettekujutada. Hoia oma elav kujutlusvõime ohjes. See, et ta küsis sinu käest midagi ja pani lause lõppu smiley ei näita veel tema tunnete sügavust sinu vastu. Kui ta naeratab sulle ja te tantsite, ka see pole tõend tema igikestvast armastusest.

Sellises situatsioonis ei tohi väga kuulata ka oma/ühiseid sõpru, kes räägivad kui väga te olete kokku loodud ja kuidas te ikka nii palju koos hängite, et kas te olete mingi paar vä ja kui ei ole, siis te peaks olema, sest teil on nii palju ühist. Sõbrad tahavad sulle parimat, kuid antud juhul pole neil tavaliselt sellistele juttudele mingit reaalset alust ja nad sinu illusioone toites, teevad su vaimsele seisukorrale pigem kahju. Seda, et teil on nii palju ühist, selle oled sa loomulikult oma peas ise ka juba välja mõelnud. Metsik kui palju ühist teil on! Kahjuks keeldud sa nägemast, et need ühtekad asjad on väga üldised “meile mõlemale meeldib see bänd!!!”  ning sarnased väga paljude inimestega, ka tema eriti nõmeda sõbraga. Seda sa ei näe. Kogu teievaheline suhe on hirmus spessial. Ainult tema mõistab sind täielikult. Sinu arvates oskab ainult tema vaadata sinu hinge põhja ja näha su salajasemaid soove. Sa oled veendunud, et kõik sinu poolt edastatud informatsioon temale on talletatud igaveseks tema ajukäärude vahele. Hoolimata sellest, et inimene pole reaalselt ühtegi REAALSET liigutust teinud, et sulle mõista anda, et ta on sinust huvitatud, oled sa siiski veendunud, et salaja ta tahab sind. Enam kui tõenäoline on see, et ta lihtsalt peab sind toredaks inimeseks, sest ka sinul on ju olemas meessoost isikuid, keda sa pead sõpradeks ja  kellega sulle meeldib suhelda ning peol käia, aga sa ei pea neid bf-i kandidaadiks. Onju nii?

Naine, miks sa piinad ennast selliste illusioonidega toitmisega mis üheksal juhul kümnest lõppevad pisaratega? Ta pole ainuke mees universumis. Neid on veel teisigi ja kindlasti on olemas selliseid, kellele sa võiksid meeldida.  Milleks raisata aega suhtele, mis toimub ainult sinu peas?

Aftermath

Maasikas oli kohutav. Mehed alla 175cm ja üle 90kg. Hilfigeri vabaajasärgid pükstesse topitud ja kõhud rippumas üle püksiääre. Naised olid ka selle aja peale parajaks rääbakaks ennast joonud. Minu lõi rahva nägemine igatahes täiesti kaineks. Kõik eelnevalt tuimestava* eesmärgina joodud mojitod olid järsku verest kadunud. Muusika oli täpselt sama, mis kaks, kolm, neli aastat tagasi.  Nii öelda sellist klassikalist mixi, mida ma ootasin(vanemad naised ja nooremad mehed)ei olnud. Pigem vastupidi. Keskealised isad keerutasid saba vesinikblondidega.  Mõned üksikud keskealised tädikesed olid ennast nurkadesse parkinud ja korraga kahte kätt õhku pekseldes ja puusa nõksutades elasid kaasa järgmisele 90ndate superhitile. Mu klubitibist sõbranje oli isegi sellise rahva peale suht üllatnud ja korrutas “tavaliselt siin hoopis teistsugune rahvas. Päriselt!” Mingi moment õpetati tantsusamme rahvale. Isegi ei suuda meenutada, mis loo järgi, aga eestantsijaks oli parukas ja päikseprillides meesterahvas ja tal olid kaks kõige puujalgsemat taustatantsijat, keda ma iial näinud olen. Ma tahtsin seda filmida, et näidata oma mitte-klubirahvast sõpradele, mis loomaaias toimus. Liiga kaugel olin sellise ürituse jaoks ja ninaalla ei hakanud ronima. Peale seda kui ma olin ennast hot shotidega lunastanud ja K. arusaanud, et mind täna tantsima ei õnnestu saada (no ma olin ikka kole bitš), siis läksime Noti põrkest kodubaari, kus ma kukkusin toolile kotiks. Kodubaari õhkkond mõjus mulle rahustavalt. Telkust tuli rahustavat Apocalypticat ja silm puhkas armsaks saanud kohalikel tuttavatel karvastel nägudel.

Ärge saage valesti aru. Ma võin vabalt ükskõik millisesse klubisse minna kui on endal mõnus suur äkšn seltskond kaasas, kellega möllata. Eelnev tuju peab olema vastavaks pidutsetud kuskil mujal. Kuid ma pole mingi klubitibi. Minu jaoks on pigem lõõgastav hängida sõpradega kuskil pubis/baaris õlleklaasi taga. Kahtlemata lähen ma varsti jälle klubisse, kuid juba mõnda muusse Tartus pesitsevasse diskosaali.

Ma vabandan, et teid nii kauaks teadmatusse jätsin oma klubikogemusest. Ma olen kohutavalt järjekindlusetu blogija. Kalli lugeja soovil, kes mind utsitas seda postitust lõpuks kirjutama, panen siia ka loo, mida mainisin paar postitust tagasi. Natuke geek rocki teile. Akustiline versioon sellest loost meeldib mulle rohkem.

*vihkan sõna “tuimastama” ja keeldun seda kasutamast