Aftermath

Maasikas oli kohutav. Mehed alla 175cm ja üle 90kg. Hilfigeri vabaajasärgid pükstesse topitud ja kõhud rippumas üle püksiääre. Naised olid ka selle aja peale parajaks rääbakaks ennast joonud. Minu lõi rahva nägemine igatahes täiesti kaineks. Kõik eelnevalt tuimestava* eesmärgina joodud mojitod olid järsku verest kadunud. Muusika oli täpselt sama, mis kaks, kolm, neli aastat tagasi.  Nii öelda sellist klassikalist mixi, mida ma ootasin(vanemad naised ja nooremad mehed)ei olnud. Pigem vastupidi. Keskealised isad keerutasid saba vesinikblondidega.  Mõned üksikud keskealised tädikesed olid ennast nurkadesse parkinud ja korraga kahte kätt õhku pekseldes ja puusa nõksutades elasid kaasa järgmisele 90ndate superhitile. Mu klubitibist sõbranje oli isegi sellise rahva peale suht üllatnud ja korrutas “tavaliselt siin hoopis teistsugune rahvas. Päriselt!” Mingi moment õpetati tantsusamme rahvale. Isegi ei suuda meenutada, mis loo järgi, aga eestantsijaks oli parukas ja päikseprillides meesterahvas ja tal olid kaks kõige puujalgsemat taustatantsijat, keda ma iial näinud olen. Ma tahtsin seda filmida, et näidata oma mitte-klubirahvast sõpradele, mis loomaaias toimus. Liiga kaugel olin sellise ürituse jaoks ja ninaalla ei hakanud ronima. Peale seda kui ma olin ennast hot shotidega lunastanud ja K. arusaanud, et mind täna tantsima ei õnnestu saada (no ma olin ikka kole bitš), siis läksime Noti põrkest kodubaari, kus ma kukkusin toolile kotiks. Kodubaari õhkkond mõjus mulle rahustavalt. Telkust tuli rahustavat Apocalypticat ja silm puhkas armsaks saanud kohalikel tuttavatel karvastel nägudel.

Ärge saage valesti aru. Ma võin vabalt ükskõik millisesse klubisse minna kui on endal mõnus suur äkšn seltskond kaasas, kellega möllata. Eelnev tuju peab olema vastavaks pidutsetud kuskil mujal. Kuid ma pole mingi klubitibi. Minu jaoks on pigem lõõgastav hängida sõpradega kuskil pubis/baaris õlleklaasi taga. Kahtlemata lähen ma varsti jälle klubisse, kuid juba mõnda muusse Tartus pesitsevasse diskosaali.

Ma vabandan, et teid nii kauaks teadmatusse jätsin oma klubikogemusest. Ma olen kohutavalt järjekindlusetu blogija. Kalli lugeja soovil, kes mind utsitas seda postitust lõpuks kirjutama, panen siia ka loo, mida mainisin paar postitust tagasi. Natuke geek rocki teile. Akustiline versioon sellest loost meeldib mulle rohkem.

*vihkan sõna “tuimastama” ja keeldun seda kasutamast