Mul on ikka autohädad. Nüüd on miskit lahti tagumiste ratastega või piduritega või ah, ma ei tea, mis seal on! Ma ei jaga tehnikast midagi ikka. Reedel linna sõites oli järsku selline lohisev heli nagu tagumine rehv kraabiks rattakoopa vastu. Mida ta ei teinud. Kole hääl. Paanika. Auto seisma nädalavahetuseks. Ei, ma pole oma kojameeste mootorit siiani tööle saanud. Jah, ma olen loll, et ma nii ringi sõidan. Aga mu viieminutiliste sõitude juures ei jõua olulisi ilmamuutusi tekkida ja linnast välja ma ei käruta selgelt sellega. Täna oli erand. Täna ma helistasin Jaagule ja seletasin, mis hääli mu auto teeb,
“Jaak! Mu auto teeb sah-sah-sah kui ma sõidan, mis tal viga on?”
Mul on väga piiratud eneseväljendusoskus ja suurem osa vestlusi koosneb ainult häälitsustest nagu tänapäeval popp on (“he was like aahh? and i was like uh? and then it was all bleh…”).
Jaak, kes parajasti asus kuskil viis minutit mu elukohast, sõitis oma universaalkerega sama margi masinaga kohale. Hakkasime minu autoga sõitma kui juba mõne aja pärast hakkasid kostma minu jaoks murelikud hääled. Jaak oli täielikult segaduses,
“Mis see on? Ma ei saa aru, mis see on??? Nagu lennuk maanduks!”
Mina, “Onju, sah-sah-sah-sah. Ja vabakäiguga! Miks? Jaak, mis see on!?”
Peale seda kui Jaak oli kõik kaasliiklejad Ülenurme ümbruses ära ehmatanud oma sõidustiiliga. Noh, teate küll, kuidas mehed autosid kontrollivad. Madala käiguga, kõvasti gaasi andes ja siis sinka-vonka kiire hooga keset teed ja sõidu ajal käsipidurit kakkudes. Mul polnud seal autos just kõige mõnusam olla. Jaak pani autole diagnoosi, et arvatavasti eriti läbi laager, ning usutles mind, kas ma pole midagi kummalist pikka aega kuulnud, et see auto teeb. No, ma polnud. Homme siis tuleb helistada autoparandusse ja siis loodetavasti saab täpsemalt teada kui vaeseks ma jään.
Samal ajal tuleb mul korda teha mu oma isiklik mašiina. Sest üks tüüp jätab mulle sinna kojamehe vahele kirju (miski 5-6 kindlasti on jätnud) ja on tulnud mulle ukse taha, et seda ära osta. Viimane kiri sulas lume alt välja – “Omanik, helistage mulle ja öelge, mis te ei taha oma seisvat autot müüa???” Ma olen talle näkku öelnud, et ma tahan sellega sõita ja et ma teen ta kevadel korda! Mulle meeldib mu 20 aastat vana Opel kordi rohkem kui praegune 10 aastat vana Ford. Mu Obljääl on suur emotsionaalne väärtus. Uued veljed, uus esiklaas (praegusel on nii lollis kohas mõra, mis sõitmist ei sega absoluutselt, kuid ülevaatuselt ei saaks läbi). Finito. Paar kiiremat tiiru maanteel ja köhime temast saasta välja ningi pidurid puhtaks. Projekt Birxu Tupsu Teine Tulemine on käivitunud.
Birgiti päevaraamat 
Mo oma tegi lennuki häält, kui amordi-raip juppes lagunes ning vastu naastrehvi käis. Oli ka selline sümpaatne heli.