Saabusin just Aafrikast! Ahjust. See on see ööklubi Tartus, kus käivad vanad inimesed, nagu üks blogija (ei mäleta kes) märkis oma blogis. A no ma olengi vana ja mulle sobis. Kõik on AbFabi süü! Mul oli plaan- mina chickitan Krisu pool, lükkan nad autoga klubisse ja siis maabun Undergroundi AbFabiga klatšima ja maailma parandama. Kell vara helistas AbFab, kes teatas väga unise häälega, et ei mängi välja, tal vaja hommikul vara tööle minna (khm, kellelgi hakkas puhkus) ja tema tudib. Selle peale otsustas Krisu vastuvaidlemist mitte kannataval toonil..Birxu tuleb klubisse!!! Kuna ma ei viitsinud ka väga veel koju minna, sest ma olin kodus terve nädala veetnud ja aju oli juba tiba krussis iseendaga suhtlemisest, siis andsin alla. Krisu üritab mind korra nädalas vähemalt klubisse vedada ja korra kahe kuu jooksul käib mul miski klõps ja ma olen nõus. Underi püsiklientuuri näod on juba silmade sulgemisel niikuinii ees, vaataks uusi lõustu. Seekord ma olin eriti agar ja tegin peaaegu kohe ettepaneku tantsima minna. Tundsin, et peab liigutama, sest kodus istumisest olid lihased atrofeerunud. Ma polnud tantsinud… jeesus… AASTAID. Eelmiste klubis käimiste ajal ma vahtisin tuimalt kõrval. Ahju tantsuplatsil olid keskealised daamid, kes kõik harrastasid peamiselt kahte tantsustiili,
“Suusahüppaja” – võtad suusahüppaja stardiasendi ja raputad entusiastlikult käsi paralleelselt üles-alla ja astud sammu ühele poole ja sammu teisele poole või tammud ühte jalga põlvest tõstes üles ja alla, teine paigal.
“Tšatša” – selline daamilikum stiil. Seisad hästi sirgelt, käed külgedel kõveras. Ja jalad teevad tšatša põhisammu. Hästi väikseid sibavaid tantsusamme ja seda aeglaselt enda telje ümber keerutades.
“Suusahüppajat” harrastavad enamasti korpulentsed daamid, kellel on jalas heledad püksid ja seljas vormitu topp. Üldine riidefiiling on “Grillin õhtul aias”. Tša-tšat tantsivad daamid on saledamad ja ka nende riietus on klubiõhustikku sobivad.
Ennihuu, selliste kaastantsijate valguses tundsin isegi, et võiks varvast keerutada ja väga häbisse ei jääks. Kallis sõbranna sööstis istmelt püsti kui ma ettepaneku tegin tantsima minna, ning teatas, et kui Birx tahab tantsida, siis peab Birx tantsida saama. Tantsuplatsile jõudes tuletasin meelde oma eelmise sajandilõpu parimad tantsusammud ja avastasin, et mul peaks olema ikka keelatud tantsupõrandale astuda ja alkoholi puudmine verest ei tulnud ka üldse kasuks vaid lisas veel mingi ekstra pulga mulle perse ja ma olin kohutavalt teadlik oma kätest järsku. Mis ma nendega teen? Vehin õhus? Panen tasku? Jonksutan küljelt küljele? Mulle hakkas tunduma, et mind oleks paras panna “Suusahüppajatega” ühte punti. Tšatša jaoks polnud mul ammugi mingit graatsiat ja jalgade töö tundus jube keeruline. Umbes kolmanda loo ajaks olin suutnud saada jalgadesse miski rütmi, leida tegevuse oma kätele ja peaaegu tundsin, et ma juba tantsin mitte ei mõtle, kuidas ja mida ma parajasti teen. Õnneks oli ülejäänud rahvas ümberringi Long Island Ice Tea blurris ja tuled blinkisid kõvasti, mis jättis visuaali hakkiva mulje ja tundus, et kõik on väga äss, mis ma teen. Tants sai järsku katkestatud kui 90. superhittide asemel hakkas kõlaritest järsku Koit Toome nasaalse häälega kõlama* “sest täna rokin väljaaaaaaaaaaaaaas” kui chickid röögatades kõrvad kinni katsid ja platsilt minema tormasid. Ma kerges hämmingus marssisin tühjast morsiklaasist sidrunit läbi kõrre lüristades neile järgi. Mul oli arusaam, et kui kuskil Koit Toome popp on, siis on see klubides. Tuleb välja, et need chickid, kellega me seal olime jääälestavad Koitu.
Õhtu sai minu jaoks õnneks kiiresti õnneliku lõpu kui chickid noormeesrahva puudumise pärast nurisema hakkasid** ja Maasikasse minema kippusid, kuhu ma ei lähe kainelt. Urrrrrgas.
Ok, hvatit. Tuttu! Saigi siin kaua teiega jutustatud.
*WTF Koit!? Mis su häälega juhtunud on? Nagu päriselt. Kunagi oli pandav hääl sul. Siis sa läksid Otsa-kooli ja nüüd on tunne, nagu sul oleks viimased 10 aastat nina kinni olnud. Mahavisatud haridus..ptüi!
** Tuli välja, et ratturite pidu pidi olema, aga ratturid olid Ülemiste hotelli restoranist saanud eelmine päev toidumürgituse. Terve tee Tallinnast Tartusse olevat ääristatud kükitavate ratturitega : ) ja nii nad, vaesekesed, istusidki kõik kuskil hotellides pottidel selle asemel, et diskutada neidudega.
Birgiti päevaraamat 