Gertsu sünnipäev!

Nädalavahetusel sai möllu. Gerli sünnipäeva sai peetud nimelt.  Kuna selleks tuli pealinna minna, siis nädalakese võitles praktiline mõistus laiskusega, et kas minna bussi või autoga. Kuna ma startisin Tartust üksi, siis oleks igati mõistilik kasutada ühistransport, kuid .. noh.. mul on mingi probleem bussidega (i love, love, love trains, aga see ei läinud lõuna ajal) ja mulle meeldib hirmsasti autoga sõita, siis jäi peale auto. Tee Tallinnasse oli laupäeva lõuna ajal imeliselt tühi. See oli mul esimene sõit Tallinnasse, peale kiirusmõõdikute paigaldamist, kui ma ise olin autoroolis. Niisiis oli hirmus tegu mitte liiga entusiastlikuks gaasipedaaliga muutuda, mis oli üllatavalt raske. Alati tuli muusikat, millele oli kõva häälega vaja kaasa laulda ja siis muutus jalg jube raskeks, ning paar korda pääsesin ainult tänu ees viisakalt sõitavale autole fotosüüdistusest.  Peale ühte korda valesti keeramist Tallinnas jõudsin ma õnnelikult Gerli maja ette. Mõne aja möödudes jõudsid ka tüdrukud poest tagasi. Nii pea kui Gerli uksest välja kargas, kukkus ta paukuma, sest ta oli närvis, nagu ta ise ütles. Hüsteeriliselt naerva Kristeli selgituste kohaselt oli ta juba pikemat aega selline ja  poes karjunud mingi naise peale, kes olevat liiga aeglane olnud. “Sa lähed poodi kui sa tead, mida osta, mitte jalutama!!!!”  Gerli vihkas kõike ja kõiki sellel momendil. Mul tuli kohe soe tunne sisse. Andsime talle üle kingituse ja kaardi, ning korkisime lahti veinipudeli. Siis läks tuunimiseks. Stiiliks olid kaheksakümnendad. Ma olin eelmistel nädalatel lärmasin kõigile, kes viitsisid mind kuulata, kui väga ma vihkan kaheksakümnendaid. Palava kirega. Selle vihkamise all ma pean silmas riietust, soenguid ja meiki. Õõõh!  Sellest hoolimata polnud ma bitš ja otsisin endale fäänsišmäänši riietuse.  Igatahes, läks meil suuremaks meikimiseks ja lakitamiseks. Lakki oli kogu elamine nii täis, et ma tundsin selle maitset endal suus.

Bööfdei gööl!

Kui me olime ennast ära tuuninud, tuldi meile järgi überpeene vana Lincolniga. Lõpuks jõudsime Gerli sõbranna Eneli juurde, kus pidu hakati pidama, napilt enne esimesi külalisi. Pidu oli ikka korralikult oma tehtud kartulisalati, viinerite, morsi ja booliga. Kõik külalised olid viitsinud ennast vastavas stiilis riidesse panna ja  tõid õuldskuul lilli nagu gladioolid ja nelgid. Töökaaslased olid teinud ägeda kollaaži. Tümps pandi käima ja.. pidu võis alata. Mul on hääl siiani veits ära üle mussi rääkimisest ja lihased veits kanged 80. stiilis tantsu vehkimisest. Ok, see polnud niivõrd kaheksakümnendad kuivõrd kõik haiged ja jaburad liigutused, mis iial nähtud tantsuplatsil.

Vahepeal vägistasime sünipäevalast fotosüüdistuste jaoks.

Kui me korteris olime piisavalt laamendanud, seadsime sammud Kukusse, mis oli rahvast puupüsti täis. Kahjuks mängiti minu jaoks täiesti mõttetut muusikat, nii ma istusin ja vaatasin, kuidas rahvas ringi sahmib. Kolmepaik otsustasime kodu ära minna. Õnneks veeti meid läbi mingist burksiputkast, kust ma sain endale käki, mis meenutas kunagi Reinu poest ostetud burkse. Noh, selliseid, millest tuleb kõigepealt kahvliga salat ära süüa ja siis saad parema kraami kallale minna. Mul ei õnnestunud ikkagi päris puhtalt sellest ennast läbi närida ja nüüd on mul seeria pilte, mis sobivad ideaalselt mu pornostaari portfoolio alustamiseks kui antud töökohaga peaks kehvasti minema.

Särav elegants ja daamilikus

Siinkohal tervitakski kõiki töökaaslasi, kes tänasest alates mind veel imelikumalt vaatavad.

Järgmise päeva lõunal kui me lõpuks kargud alla saime, pakkisime ennast Kristeliga kokku ja alustasime sõitu Tartu poole. Nautisime ilusat ilma ja puuduvaid autosid teel. Samuti nautisin mina eksperimenti, kas ma selle bensiiniga Tartuni välja jõuan. Kui mul endal hakkas juba kõhedaks minema, mainisin ka Kristelile sellest uudsest ja põnevast mängust. Nimelt läks bensiinituli põlema 100km enne Tartut, ma mainisin Kristelile mängust kui me olime Adaveres. Ka Kristel oli väga põnevil. Kui lõpuks oli bensiininäidik juba allpool seda jämedamat jutti lõin ma ikka vedelaks, Kristel oleks veel võinud edasi sõita. Samas oleks päris tore olnud kuskil 1km enne Tartut endale kanistriga sõber järgi kutsuda ja seletada talle täpselt, mis mul arus oli. Õnneks saabus Kärevere, kust sai bensiini võtta ja pärast seda olin ma nagu lõvi.. me oleks RAUDSELT selle bensiiniga koju jõudnud ja ma oleks sellega veel täna töölgi käinud.

Õudselt tore sünnipäev oli ja kohutavalt toredad inimesed.  Veelkord palju õnne Gertsule, väiksele tatikale!