Niih.. viha on ala hea motivaator olnud ja hakkasin kohe oma elamist tuunima. Käisin Bauhofi rüüstamas ja saabusin sealt. Värvieemaldi, põrandakatte ja uue vetsuharjaga (töömehed olid mu vana ära läbustanud). Panin põranda maha ja jalgadel on nüüd sossu vetsus olles.
Vetsu seinad ja uks on veel töös. Pluss tuleb sinna mingi ripplagi orgunnida, sest mingid juhtmed jooksevad ülevalt paremast nurgast alla vasakule nurka ja need on vaja viisakaks teha.
Järgmiseks võtsin enda käterätikuivatustoru ette, millelt töömehed juba värvieemaldusega algust olin teinud. Üritasin pahtlilabidaga pekstes suuremat värvi maha saada. Ei õnnestunud väga. Panin siis värvieemaldusliga peale ja kohe hakkas mõnusasti kihisema. Kuna aga sellel torul oli erinevas kulumisastmes kaks värvikihti peal, siis eemaldi võttis pealmise pehmeks, kuid aluskiht ei tahtnud ikka maha tulla. Uus kiht kummiliimihaisust ja- konsistensiga eemaldit peale. Lõppeks tuli ikka agressiivselt pahtlilabidaga värvi maha kraapida, et puhtaks saada. Midagi imeliselt kergemaks see eemaldi küll ei teinud. Aga tulemus sai siis selline.
Tuleb veel liivapaberiga üle käia ja siis tuleb poodi värvi valima minna või siis vaadata, mida siin mõnel üle jäi.
Birgiti päevaraamat 
http://okastaim.blogspot.com/2011/11/vardjad-vol-3.html
Ma siis jõudsin ka lõpuks koju ja sain pilgu peale visata, millega need vandid siis hakkama said. Oi, ma olen kuri raisk!
Täiesti kohutav!
Kurat nüüd saate siugtorude iludusvõistlused korraldada. Ei oskagi nagu seisukohta võtta kummal änksam on…
No minul on kõik juba korras. Liigne makrofleks maha lõigatud (ok, tiba on veel seda sealt võtta), torult värv maas ja kohe varsti uus peal. Aga Kärdule küll sügav kaastunne.
Hahaha, omg, no see Birksi vannituba oli lausa esteetika tipp selliste roppustega võrreldes.