Perekond

Selgelt oleks pidanud ma oma perekonnalt seda autot võttes tegema mingi väikse lepingu, mis oleks ülesloetlenud kõik sellel autol juba olemas olevad vead, sest kui ma teatasin neile sellest väiksest äpardusest, siis käituti nagu ma oleks ma saanud nende käest tuttuue täisfunktsionaalse masina ja selle täielikult ära käkkinud. Arvestades mu perekonna draamatilisust sellistes situatsioonides, siis mul kaob aegajalt tuju ära neile asju rääkida. Lisaks sellele, et neil on kehv mälu, siis on neil ka puudlik järeldusvõime. Kui ma informeerisin neid sellest, et ma ei saa autosse sisse ja tevitasin, et pärast igasugu mittetöötavaid trikke olen ma sunnitud lukuabisse pöörduma, mis maksab umbes 25 euri, röögatati, et misasja sa selle lukuabiga teed, auto tuleb parandusse viia. Ausalt öeldes, kaotasin ma igasuguse kannatuse sellel momendil. Lisaks “kasulikud” soovitused, et püüa ikka kuidagi sisse saada… Oeh, EI.. ma vaatasin sellele autole lihtsalt peale ja mulle piisas lihtsalt pilgust, et arusaada, et sisenemine sellesse autosse on võimatu! Jah,  ma proovisin ainult ühest uksest sisse  saada, sest teisi ma ei proovinudki. Ka ei proovinud ma pagasnikut.  Kui nüüd sarkasmitsemine kõrvale jätta, siis ma tegin kõike ja piisavalt kaua veendumaks, et ma ei saa oma jõududega sinna autosse sisse. Teised lukud polnud maagiliselt paranenud, kaasaarvatud pagasnik. Korraks käis mõte peast läbi, kumb on kallim, kas luku avamine või uus klaas. Õnneks esialgse pinge langedes osutub perekond väga abivalmiks ja mul on lausa kaks töökoda, kuhu remonti sõita ja soodushind lukuavamisel, sest vennal on käpp igalpool sees.