The Saga Ends

Ei, kallid twilighti sõbrad,  võite kohe edasi liikuda. Tegemist on hoopis minu autosaaga viimase peatükiga.

Kutsusin lukuabi. Tore poiss oli, tuli oma lõuna arvelt mulle appi. Peale seda kui me olime viisakusavaldusi vahetanud asusime asja kallale.  Teema, mida ma kõige rohkem kartsin võeti üles. Kes sa sellele autole oled? Määä… ei ole omanik, pole ka volitust ja omanikku ei ole võimalik kätte saada. Ma käisin välja väga leimi põhjuse, et istme taga on minu saapad. Üllatuslikult võttis murdvarga kaasa võetud sõber sõna ja ütles, et tavai, kui jalga lähevad, siis on okei. Hirnusime natuke selle sõbraga, samal ajal möllas murdavaras umbestäpselt 30 sekiga mul autoukse lahti. Inflate’is mingi jubinaga vahe sisse ja siis pikk julk vahele. Maksma läks see ropu raha – €24 – ja ma kaalun tõsiselt ametivahetust, sets 1 minutiga 24 euri…pole paha-pole paha. Arvas, et võti tuleks uus teha, sest ta on kulunud ja arvatavasti tuleb südamikud ka välja vahetada.

Südame värisedes sõitsin tema soovitatud töökotta. Rääkisin töökojas meestele situatsiooni ära ja nad hakkasid võtit tegema. Esimese võtme keerasid pekki, sest minu võtmest nad malli korrektset vist ei saanud. Siis kakkusid nad süüte maha, et selle järgi teha. Ma põrnitsesin hinnakirja letil ja selle järgi võtme tegemine oli määratud – “hind kokkuleppel”. See võis tähendada mida iganes. Kõõlusin leti äärel ja uurisin edasi hindu, mis kõik need asjad maksma võiks minna. Kõik need südamikud ja värgid. Tuleb välja, et 35 euri uksesüdamik. Mul on neid kaks, eks? Jeerait, ma hakkan pagasnikut selle raha eest korda tegema. Kui on salongis nupp, mis täiesti funktsioneerib. Peale mõningat ootamist sai võti valmis ja ta läks proovima. Proovis mu katkise luku kallal,  millest ma polnud kunagi sisse saanud… ja jiihaaaa… see tegi ukse lahti, pani kinni. Ma kiljusin “proovi pagasniku kallal ka!!!”…jihhaaaa… pagasnik lahti, pagasnik kinni! Rääkimata töötavast uksest. Lõpuks esitasid nad mulle €30 arve, mis vaadates võtmetooriku hinda (€10) polnudki ilge traagika.

Otsustasin ka teavitada oma perekonda sellest rõõmsast situatsioonist, muidugi nende (ema ja vanaema omad) olid rõõmsalt sarnased – “Aga vanaemal oleks ju olnud varuvõti”. Sest noh, nagu te võisite aru saada ka eelnevatest peatükkidest, et võtme veaks ma seda kogu aeg pidasingi 😛 Mul tuli täielik kivinägu selle peale. Üritasin võimalikult rahulikuks jääda ja seletada neile, et ma pole lukksepa teadmisi omandanud osmoositeel, ning minu jaoks oli see brand new information kui murdvaras selle mõtte mulle pähe pani. Õnneks oli vanaema vähe kabedam oma järeldusvõimega ja tegi ettepaneku proovida kunagi, kas tema käes olev võti funktsioneerib või on vaja uus teha igaks juhuks. Viis pluss, vanaema!

Tänan kõiki kaasaelamast ja abistamast hea nõu ja jõuga. Eriliselt tahaks tänada,

Kristelit – minuga külmetamast ja oma rannet väänamast ning minu hallukaid toetamas- ” jah, Birks, kohe läheb lahti”

AbFabi ja Antonit  – istutamaks mu pähe niiskuse ideed ja valmisoleku eest appi tulla.

Kärdut ja Rudolfit – õlide eest.(there will be cake!)