Halb eeskuju

Läbi aegade on mind peetud halvaks eeskujuks mu sõpradele. 12. klassis helistas klassijuhataja ühe sõbranna emale ja ütles, et tänu minuga läbikäimisele on sõbrants massiliselt puudunud koolist ja ta hinded kannatavad, ning ta soovitas minuga läbikäimise lõpetada. Lõppeks rääkisin ma sellest ma emale, kes siis emalõvina klassijuhataja ette võttis ja päevikuid näitama sundis. Tõsi, puudumised olid olemas, kuid sõbrantsil olid keska-aja kõige paremad hinded (viieline chick). Me töinasime sõbrantsiga klassijuhatajaruumis kuni mu ema karjus klassijuhataja peale. Klassijuhataja polnud minust kunagi eriliselt midagi pidanud. Ma ei teagi, mis ta biif minuga oli. Ei joonud, ei suitsetanud, hinded olid normaalsed (läbiv lause- “kui sa vähegi viitsiks pingutada, siis sa oleks viieline”- a vot ei viitsinud). Igatahes pole ma kunagi olnud ühegi klassijuhataja silmis eriliselt hinnas.

Ülikooli ajal oli probleem teise sõbranje emaga. Ka tema arvas, et ma viin ta kullakese halvale teele õpetades teda jooma ja suitsetama. Suitsetas ja jõi chick enne minuga kohtumist. Mina talle miskit pähe ei määrinud, aga tundub, et ikka lihtsam on halba mõju sõpradest leida kui, et oma laps on täitsa oma peaga selle peale tulnud.

Nüüd hiljuti oli teema kolmanda sõbranna emaga, kes arvas, et ma tema kolmekümneaastast võsukest viin halvale teele. Stoori selline. Sõbranje oli Tartus vanematel külas käimas ja kutsus mind vanemate juurde õhtusöögile, kuna ma pidin ta viima kuhugi ja tal läks krööm aega. Ma veits kardan ta ema, sest noh.. ta läheb kohe isiklikuks. Kus mees? Mis plaanid laste saamisel? Nii seekordki. Sõbranje läks asju pakkima ja kohe võeti minuga teema üles, et kas ikka vaba ja vallaline ja kuidas ikka nii, et tuleb mees leida ja vaata, mis vanus on, ega sa enam nooremaks lähe. Ma siis selgitasin, et ma ikka igasugu kelgunööre ka ei taha, et pole veel õiget kaant potile leidnud. Tema siis ikka arvas, et võtad selle kelgunöörigi ja kasvatad oma käe järgi, et kas sa vanatüdrukuks ei karda jääda, kümne aasta pärast hakkad kahetsema, et lapsi ei saanud. Ma siis vastu, et “mis siis saab kui ei saagi lapsi, kah ei juhtu midagi”. Sõbranje ema vajus näost täitsa ära. Ma jätkasin, “kui ma olen nii kaua vallaline olnud ja rahulikult hakkama saanud, et miks peaks 10 aasta pärast teisiti olema? Parem õnnelikult üksi, kui kehvas suhtes”.  “Aga hea ju kui vanaduses sul küljesoendaja olemas on?” Selle peale hüppas vestlusesse sõbrantsi isa, kes rääkis, kuidas Saaremaal oli mingi tädi olnud, kes oli omale küljesoendajaid leidnud kohaliku poe ümbert baarikärbeste hulgast. Ma selleks ajaks olin juba teemast tüdinud ja ütlesin, et see tundub hea mõte. Kui tuleb vanadusepõlves küljesoendajaist puudust, siis tiirutan ka poe juurde. Noh, selle lausega oli sõbrantsi ema päris läbi raputatud, “Võeh, kuidas nüüd nii? Peaks sul [sõbranjega] suhtlemise lõpetama, ajad tal ka pea sassi!”  Ma olin sügavalt üllatunud, et sellises vanuses inimesel üldse sellised mõtted pähe tulevad (kõik eelmise “halva eeskuju” momendid tulid ka meelde). Rahustasin ta maha, öeldes, et ma pole kunagi ta tütrele selliseid mõtteid pähe pannud ja minu teada on tema tütar vägagi huvitatud pereelust. See rahustas ta maha, kuid nagu olen tagant järgi kuulnud, siis torkima on mu mõtteavaldused teda endiselt jäänud. Selgelt oleks ma aktsepteeritav sõbrants kui mul oleks mees ja laps ja hõul šabäng. Lollakad sotsiaalsed normid. Peaasi, et oleks keegi… pft.

Mulle jääb sügavalt arusaamatuks, mis on minus sellist, mis paneb inimesi mõtlema, et ma üritan viia inimesi halvale teele ja olen in general halb eeskuju. Ma ei mäleta, et ma kooliajal oleks sõbrantsi lohistanud käsipidi koolist ära, pole ma kellelegi suitsu ette toppinud ja pudelit kätte pistnud, pole ma iial rääkinud, et abiellumine on mõttetus ja laste saamine unustage üldse ära. Kuidas on üldse võimalik selliseid ettekirjutusi teha teisele inimesele?