AbFab kiunus eelmine nädal mulle, et “miks sa ei kirjuta”. ‘Ta on kõige viimane inimene, kellele mul oleks üldse midagi uut kirjutada. Msnis jõhverdan talle niikuinii kõik ära.
Noh, millest ma siis nüüd kirjutan. Selline 12 aastase päevikupidaja tunne on.
“Täna ärkasin liiga hilja üles, vedelesin veits veel voodis ja siis tuli mulle meelde, et ma pean auto parandusse viima. Viisin auto parandusse. Läksin tööle. Tegin vähe tööd, sest rohkem polnud. Käisin lõunal Matilddaga. Sõime lillkapsapüreesuppi. Läksin tagasi tööle. Tegin veel vähem tööd. Panin aja juuksurisse. Läksin koju. Tegin arvuti lahti. Kõik lehed olid loetud, näod näoraamatus ülevaadatud. Süüa teha ei viitsi. Leidsin veini. Kirjutaks blogi. Blogimine on raske. Nõme blogi. Bitšin AbFabile, et naised on aegajalt nõmedad, kaasa arvatud mina ise. Blogiks sellest, aga ei viitsi, pealegi, sõbranjed äkki kukuvad isiklikult võtma. AbFab juba võttis. Rahustasin teda, et jutt ei käi temast. Ei viitsi teisi isiklikult rahustama hakata. Blogimine on raske. Fuck it.. kus mu vein on..”
(Vasakule ära)
Birgiti päevaraamat 
Kuule, suurepärane ju.
Tahad, ma võtan mõne kirjastusega ühendust äkki?
Kle, ole nii kena palun.
Sügavmõtteline.
Selline ma olen – Deep Deepson