Käisin nüüd suusatamas siis. Elu esimene ametlik suusasõit – 13 km. Hirm oli suur, kuid tahtmine ennast proovile panna veel suurem.
Ilm oli ilus, vorm oli null. Ema oli mu support team ja oleks juba vähemalt 30 minutit enne minu finišit kohal olnud. Mul oli vaja pea 75% laskumistel kukkuda ja siis hanges IGAKORD poriseda, et kukkumine on OK, aga see püsti saamine on ilge ikaldus. Aga muidu oli väga super. Ilm oli iiiiimeline. Esimene pool rajast ma mõtlesin, et ma saan päiksepiste. Mul pole talvel mitte kunagi nii palav olnud. Ühel laskumisel suutsin 2 korda kukkuda ja mõlemad korral oma randmele kaunilt. Kuigi see oli raja esimesel poolel, sain ma aru kui kehvasti ma ikka kukkusin finišis kui kinda käest võtsin. Kodus avastasin, et ühe käega pole eriti fun riideid seljas ära võtta. Külmutan seda ja kurvastan, et järgmise nädala sõudeergomeetritrennid jäävad ära.
“Kes sa oled ja mis sa oled Birgitiga teinud?” – Krt seda teab, mis juhtus. Vaatab kaua see sportimisenali kestab.
Väga äge oli, et radapidi Pangodisse tagasisõitjad ergutasid ikka mind ja mootorsaaniga tegelinskile, kes meid kontrollimas käis, pidin ma ka korduvalt ütlema, et küll ma sinna finišisse iseseisvalt ära koperdan ikka. Tulemus – tagant poolt viimane!
Sport massidesse.
Birgiti päevaraamat 
Palju õnne saavutuse puhul! 😀
Kiiret paranemist ka.
Aitäh! 🙂
uhke värk! Kas Taadilt sõitsid mööda?
Ma sõitsin sealt tee pealt üle, mis Taadi poole viib. Seal kus need terviserajad on.
Noniih, said ka lõpuks teada, et sport tapab ?
Ma mõtlen su peale, kui bänd “Vana klaverit” esitab 😀