Mu keha kattub külma higiga kui ma mõtlen sellele, et ma pean endale soetama mingi riideeseme või jalanõu. Miks midagi maagiliselt kappi lihtsalt ei ilmu. Kogu see protsess on vastik. Lähed poodi – korjad mingi hunniku asju kaasa, riietusruumi. Riided seljast, prooviriided selga ja pärast oma riided uuesti selga. Uus ring poes, uued prooviriided. Sama jant. Pärast on väga kalts tunne ja koju jõudes kohe duši alla. Vähe sellest, Tartu linnas pole mitte ühtegi kuradi poodi, mille riidevalik mulle meeldiks. Üks on, see pannakse kohe kinni.
Tänane saaga algas teksastest. Mitte üheski poes pole minu pikkuses teksaseid. Obviously, kuna ma olen friggin Eiffel. 36 pikkus on üle mõistuse nõuda. Denim dreamis oli skinny jeans variant olemas, mis pikkuse poolest oleks võinud sobida, aga selles poes polnud minu numbrit ja saadeti Tasku Guessi, ma uurisin huvi pärast palju maksavad. 120 euri. Hell no! Mul on plaan ühe riidenumbrivõrra kaalus alla võtta lähimas tulevikus ja no mis krdi kasu mul on skinny jeanidest, mis siis on not so skinny jeans. Fuck it. Kannan seelikuid ja kleite siis. Ostsin mõlemad.
Kingapoodides on sama teema. Mul on jala number 41. Mis ma leian, et on väga viis arvestades mu pikkust. Kingapoes on šoppamine sama. Kõige pealt vaatad, mida on 41 suurust ja siis proovid jalga ja alles siis vaatad, mis moodi see king välja näeb. Enemasti kipub see šoppamine käima nii, et hõiskad puhtast rõõmust kui su numbrit on ja siis on suva milline see tuhvel välja.näeb. Jalavari olemas. Ma ei osta kunagi kingi mõttega – oh, pretty! Gots to have it. Sest minu jalanumbriga inimesed pole mõeldud ilusaid asju ostma. Enamasti on suuri numbreid ainult mingeid pagana pastlaid alles. Ja siis on need päevad kui mitte ükski king ei lähe jalga. Näiteks täna. Leidsin mingi kinga, mis oli 42 ja siis ka see oli väike. Vedasin oma vihased lestad koju.
Niih.. vähemalt saab tänane päev ainult paremaks minna.
Birgiti päevaraamat 
Mul vahel harva on täitsa tuju shoppamas käia, aga mis puutub pükstesse ja jalatsitesse, siis ma poleks ise osanud seda kõike paremini kirja panna 😀
Kas sa isikliku õmbleja peale oled mõelnud? Ja põhimõtteliselt saab ka kingi lasta teha, kuigi see on oluliselt kulukam kui poest osta.
tikker – ma hea meelega ostaks rohkem kleite, aga neid ka mu maitsele pole väga, mis viib mind Evu kommentaari juurde. Ma hea meelega laseks endale kleite õmmelda, teksaseid väga nad ju ei õmble.. või? No kingadest ikka aegajalt kobistab midagi vaadatavat ka, aga kui ikka tahad blingi kinga oma skimpy kleidikese juurde, siis teeb meele mõruks kui poes olevad jalga ei lähe.
Üllatuslikult lähevad jalga samas mingi 10cm kontsaga asjad. ALATi. Aga no siis läheks lühematega suhtlemine keeruliseks.
See tuletab meelde, just, hiljuti, äkki ülemöödunud nädalavahetusel, Juur&Kivirähk arutasid oma saates just sellest, kuidas hipiajastul oli Talnas keegi poolele linna hipidele teksaseid õmmelnud. Niiet, keegi kusagil ikka teeb neid 😛
Selle kõige pärast meeldib mulle netist osta. Valik missugune ka suurejalgsetele ja pikakoivalistele, kuigi ma jään koiva pikkuselt sulle ikka alla 🙂
Shoppamine on õudne asi. Aga riietuskabiinid väärivad lausa omaette rõvepostitust.
Õõh.. ära üldse mainigi. Sellest riietuskabiini valgustusest saaks juba ainuüksi eraldi postituse.