Siin ma siis olen, teen aega parajaks kuni AbFab ennast minu poole veab. Rikkudes traditsioonilisi uusaastalubadusi, käisin ma just burksi söömas, hetkel joon õlut ja plaanis on ka sigaret teha. Trenniplaane pole, paremaks inimeseks ma ei kavatse hakata. Ainukese asjana võiks kätte võtta ja rohkem sõpru näha ja väljas käia. Viimane aasta – nagu ka eelmine – on möödunud töötambi all ja koju jõudes on jaksu ainult telekapulti näppida ja ila suunurgast tilkumas vegeteerida diivanil.
Enam ei taha blogida kõike, mida sülg suhu toob. Aegajalt AbFab lingib või räägib mulle “paremat” kraami erinevatest blogidest ja ma tahaks lihtsalt katta silmad ja kõrvad kinni ning teha “lalalallalalalaaaa…..ma ei taha teada”. Hämmastav ikka, mida inimesed internetti välja oksendavad ning kuidas nad oma rumalust ja madalalaubalisust eksponeerivad. Mõnedel puhkudel tundub, et selle kirjutise autor peaks tõsiselt tegelema eneseanalüüsiga, raskematel puhkudel olen ma veendunud, et seal annavad abi ainult medikamendid. Siis ma tunnen, et ma olen väga normaalne inimene, keda ümbritsevad toredad ja mõistlikud inimesed
(Raudsepp ärritab mind R2-s hetkel jaurab ja jaurab ja poindini ei jõua, mis tuletab meelde, et Krokule ka miski ta juures ei sobi, sest tegime koos Raudsepa kohta lolli laulukese aastaid tagasi. Tere, Kroku! Raudsepp kindlasti väga tunneb oma valdkonda, kuid lihtsalt on tegemist isikliku ebasümpaatiaga. Ja nüüd ta kiljub… )
Oi, kuidas ma ei salli neid kolmepunkti inimesi, kes aegaajalt mu feissbuki feedi ilmuvad. “täna kodus…”, “ma ei teagi, mida teha…” , “Ei taha üksi olla…” öä, lõpeta! Niuniu.. no one cares!
jaajaa, ma tean, et ma saan nad sealt eemaldada. Aegajalt on lihtsalt tore vaadata, kuidas inimesed ennast lolliks teevad. Mina ei ole süüdi, et nad ise ei saa aru. Ma kunagi olen teinud ühele sõbrale selgeks, et kuidas see välja paistab. Too siis seletas, et see polnud üldse niiiiii mõeldud. Ma ütlesin, et mind ei koti su ratsionaliseerimine antud hetkel, sinu 400 feissbukisõpra mõtlevad, et sa oled passiivagressiivne hädahunnik. Ta ei hoolinud mu arvamusest. Noh, ta ei peagi. Keegi ei saa öelda, et ma pole püüdnud hea sõber olla. Edasi, pead juba ise hakkama saama. See on üldse mu poliitika sõpradega. Kui sa keerad endale järjepidevalt mingit sitta ning selle tulemusena halad ja oled õnnetu, ning ma olen sind püüdnud aidata ja toetada esimesed neli korda. Siis, ausõna, kui sa lähed viiendale sama jama ringile, siis palun ära mulle halama tule sellest. Ma ei viitsi tegeleda inimestega, kes iseendaga hakkama ei saa.
“ja Ta on öelnud, sitt, mille sa oma elus oled laiali ajanud, ei ole kohe mitte teiste asi kokku kraapida”
Well, well.. AbFab on kohe ukse taga. Over and out!
Birgiti päevaraamat 
rõõm on lugeda, et vana hea birxu pole kuhugi kadunud!
patsyyyyy!