Otsin projekti

Mul on hobi või projekti vaja. Töö tapab elamist. Peale tööd ei ole võimalik seda lülitit leida. Ma kirjeldaks oma tööd viimasel kolmel aastal, et iga hommik visatakse mind pesumasinasse ja iial ei tea, mitu tuhat pööret tsentrifuugmisel on. Saabun asutuse uksest räsitud, pilk ei fokusseeru, aga ma armastan seda aega pesumasinas. Mulle meeldib mu töö, mu töökaaslased. Probleem on uksest välja astudes. Spin cycle käib peas edasi, situatsioone vaja analüüsida, kuidas protsesse parandada, mis tegemata, mida veel vaja teha. Ma tahan, et ma oskaks vajutada “off” nuppu.Naistel on sellega veel eriti raske. Meil on kogu aeg peas mitu browseriakent saja tääbiga lahti ja igast toimub midagi erinevat. Kuna mul on elu igas muus aspektis täielik lebo, siis põhidisko tääbides on töö. Ok, lisaks veel koristamata suss toanurgas, parandusse viimata põrandapesur, vannitoas teha vaja remont, mis õhtuks süüa teha, vanaemale peaks helistama, autole tuleks uued rehvid osta, autoga tuleks käia hoolduses, külmkapis kevadpuhastus teha, korteris kevadpuhastus teha, riideid ostma, LIIGUTAMA, LIIGUTAMA, LIIGUTAMA, vaadata üle koduskindlustuspakkumised, osta soolaleivaks kingitus, orhideed ümber istutada, köögitehnika välja vahetada, sest külmkapp teeb imelikke hääli ja ahjuukse tihendi vedeleb kuskil, suve roadtripiks plaan, lugeda üles kõik sõbrad, kellega aktiivsemalt peaks suhtlema, põdema selle üle, sest sa ei suuda ja ei või ja ei saa, sest sa ei suuda suhelda peale tervet päeva suhtlemist because… job. Which I love.

Ma sain alles mõned aastad tagasi aru, et see on see töö, mis mulle hästi sobib ja meeldib. Siiski ei taha ma mõelda sellest peale kuut ja nädalavahetuseti ja puhkusel. Nii et, vaja oleks midagi, mingit hobi, projekti. MIDAGI, mis mu mõtteid haaraks ja hästi paneks tundma. Võib olla ma olengi sellepärast nii aktiivselt tagasi oma blogis, et mingit vaheldust enda ajule pakkuda. Aga ma jätkan otsimist ja kui ma midagi leian peale painti joonistuste, milles ma olen fucking awesome by the way, siis te raudselt kuulete veel sellest.

Ma ei otsi siit nüüd abi ja nõuandeid ja AbFab –  katsub nüüd mitte pakkuda välja erinevaid trennivariante, eks? Just rant, just something to keep me occupied for few minutes.

God, I love Spotify.

Ainus asi, milles ma võtsin “premium” lahenduse ja maksan raha. Tööl ja koduarvutis pluss telefonis kõik pleilistid olemas, kogu maailma muusika otsingu kaugusel. Ma ei ole eriline melomaan, kes kuulaks aktiivselt uut muusikat või teaks vanu hitte peast ja albumeid aastaarvudega. Ma ei kuula bände, ma harva fännan tervet albumit (erand Arctic Monkeys  “AM”). Ma isegi ei oska öelda, mis žanri ma kuulan. Spotify selle eest defineeris mind ära – meeldib Indie, Alternative, Rock, Pop.  Kellegagi ei bondi ka ühise muusikamaitse teemadel, hence I’m here jagamas tuleviku isendaga tänaseid  lemmikuid. Ma ikka aegajalt käin kolistamas oma vanades postides ja kuulamas, mis mulle aastaid tagasi meeldis.

Ma tõmbasin sellest beebimetalist ennast päris mitmeks päevaks kinni. Kogu see babymetali teema on nii happens only in Japan aga no nii hea on antud lugu.

Babymetal – Gimme Chocolate

Praegu käimas kõrvaklappides Spotify poolt pakutud “Hot Alternative” playlistist, kus on väga palju lemmikuid. See Šotist pärit rock band on nii numps oma thicki aktsendiga.

Twin Atlantic – Heart and Soul

Hea peole sättimise lugu. Kleidike selga, huulepulk peale, juuksed puhvi ja vähemalt 15 minutit keerutamist maast laeni peegli ees ja kaasa laulmist.

Paloma Faith – Stone Cold Sober

Kui pärastlõunane päike nädalavahetusel läbi kardinate tuba kütab ja peale tööd 30 minutit taastuda vaja teha, siis see on just see lugu, mida voodis tähekesena päikselaigus vedeledes oma voodile laulda.

Ray LaMontage – You Are The Best Thing

Koerad ja sugulased

Õhh.. ma vihkan maale vanaema juurde minekuid. Ei, mitte vanaema pärast, vaid vanaema kasvatamust koerast põhjustatud perekondliku guilt tripi pärast. Nimelt võeti aastaid tagasi mu 80 pluss vanavanematele koer, kui nende eelmine väike kähmiknässu ära suri. Kingiti neile onu pere poolt hundikutsikas. Kes kingib vanuritele hundi? Ma satun seal suht harva käima, nii korra paar kvartalis ja kui see kutsik oli sellises pubekaeas, muutus ta raskesti käsitlevaks, sest keegi ei kasvatanud teda, kuulas niivõrd kuivõrd mu isa ja onupoega. Kui ma ükskord seal käisin, siis oli ta väga territoriaalne, urises mu peale ja oli ähvardav. Ma friikisin selle peale korralikult. Peale seda pole ma selle koeraga ühes seltskonnas viibinud. Kui meie tuleme sinna, siis koer pannakse kinni ja hakkab pihta onupere poolne terror minu pihta, et ma olen süüdi, et kallis koer teises toas stressab. Iga kuradima kord. Mu vend kardab seda koera samuti, kuid on seal seltskonnas suutnud sitiuatsiooni lahendada peenelt, et tormakas koer tema väikeste laste pärast kinni pannakse. Sneaky bastard. Samas, ka mina hiilin sinna igakord vennalaste varjus, kuid siiski olen põhipõhjuseks onupere silmis mina.

Minu jaoks on probleem selles, et see koer ei kuula kedagi ja oma isa sabas ringi tuiata mööda vanaema aeda on ka veits naljakas. Isa vähemalt saab natukene aru ja ei survesta mind, kuid arvab, et ma võiks proovida aias lasta koeral endaga tutvuda, millega ma olen põhimõtteliselt nõus ja ma usun, et isa valvsa pilgu all midagi ei juhtu AGA.. no krt, ma ei usalda seda koera. Ta on vanaema ja vanaisa hammustanud, teda ei saa tegema panna midagi, mida ta teha ei taha.  Õõõh..  siiski hullem on see guilt trip. “Sinu pärast on Rossikene kinni” ja mitmed õpetused foobiast üle saada – läheb samasse kanti õpetustega inimestelt, et kui sa liigutad ja elad tervislikult, siis su depressioon läheb ära*. Ehk siis inimesed, kes pole olnud selles situatsioonis, ei saa aru. Selle asemel, et esitada konstruktiivseid küsimusi stiilis, “mis tingimustel sa oleksid nõus koeraga kohtuma”, öeldakse mulle “saa üle”.

What are my options here?

*Jätkata selle guilt tripi ignomist ja vihata iga ihurakuga maale minemist kui selleks ettepanek tehakse.

* Lasta ennast koeraga tutvustada. Võimalikud stsenaariumid
a) kõik läheb hästi ja koer ei stressa mind. Elu on ilus. (tõenäosus 15%)
b) sneaky bastard terroriseerib mind kaugusest ja tekitab minus endistelt stressi ja ebamugavust. ning vihata iga keharakuga maale minemist (tõenäosus 60%)
c) sneaky bastard hammustab mind (btw kui ta seda teeb, siis ma olen ka ise süüdi, sest ta tundis, et ma kardan teda) (15% tõenäosus)

Ülejäänud 10% jääb muu stsenaariumi jaoks.

Ma kardan küll lahtiseid hulkuvaid koeri, kuid sõprade koeri näiteks mitte. Sõbrastusin ühe peo käigus kahe imelise bokseri ja ühe pikakõrvalise vorstnumpsikuga. Teate, kõik oleks palju lihtsam kui ma usaldaks neid koeraomanikke. Ma nagu ei näe, et kedagi huvitaks minu heaolu ja turvatunne. Ma olen koertega kasvanud ja nad on olnud väga numpsid, kuid siiski omanikuna olin teadlik, et rotveileri ja hundisegune Kärri ei ole eriline lastesõber ja ei salli teatud inimesi, ma panin koera kinni kui teatud seltskonnad ilmusid. Aa.. jaa, lisaks käisin temaga koertekoolis ja tüüp kuulas mu sõna.

Guugledasin just mida teha kui koer ründab. Võib olla on hirmul suured silmad, parem oleks. Hea on olla prepared. Äää.. ma olen nii kettasse tõmmanud ennast praegu. Ma ei taha seda faking vaimset igakordset stressi, mida sugulased põhjustavad, ei taha selle koeraga kohtuda. Tahaks, et vanaemale külla minemine ei oleks nii ebameeldiv emotsioon.

Oeh, wish me luck.

[Edit – päev hiljem ja avalikud vabandused oma perekonnale, kes käitus täiesti normaalselt ja mind koeraahistajana risti ei löönud. Nüüd siis pillun paar vanasõna,  mis selle postituse kokku hästi võtavad – hirmul on suured silmad, hommik on õhtust targem.]

* “Sul on ju kõik olemas, miks sul depressioon on?”. Ei, kallis inimene, sa ajad segamini põhjusliku asjaoludest tingitud masenduse, ajukeemia lambi näkku panemisega.

Kevad linnas!

Kaunis! Lõpuks on linna jõudnud kevad. Päike laotab ennast mööda tubasid laiali ja peegeldub talve jooksul räpaseks muutnud akendel.  Meeldiv tuuleke keerutab malbelt kilekotikesi, mis pärinevad prügikastist, kus lõbusad linnukesed kaklevad pompside poolt prügikastist välja kougitud toidupalukeste kallal. Kevad!

Põõsastes kehavajadusi leevendavad prügikastipompsid naeratavad oma lahket hambutut naeratust mänguväljakul mängivatele lastele, kelle emad peidavad punastades oma silmi ja pigistavad taskus ärevalt pipragaasi. Kevad!

Enam pole vaja väljas käies salle kanda praktilisuse pärast, vaid saab nad kunstipäraselt ümber kaela heita. Hetk, las ma läkastan kurgust klimpe, mis vaevu end paistetanud mandlite vahelt läbi pressivad. Lõpuks on käes kevad. Kaugel see suvigi enam on.

Mis on Eestis huvitavad ja eriskummalised kohad kuhu minna?

Hakkame piffidega* Võrumaale spaasse minema. Mõtlesime, et lisaks sinna ka väikse tervisematka ja kohalikud vaatamisväärsused otsa. Teiste piffidega käisime imelisel Ida-Virumaa retkel, kus Anniki viis meid sellistesse kohtadesse, et pärast inimesed küsisid, et kus väljamaal me käisime. Kohutavalt lahedad kohad, nagu oleks astunud korra Eestimaa pinnalt mingisse teise maailma. Eelmise aasta suvel tegin kahe nädalaga peale poolringi Eestile. Tartust Peipsi serva mööda Narva, siis põhjarannik, läänerannik ja saared lõpuga Pärnus. Pluss suvejooksul retked Lõunasse. Kasutades klassikaks saanud sõnu. Eestimaa on niiiiiiiiiiiiiiii ilus!

Aidu karjäär  – ümbruskond meenutas veidi vulkaanilist maastikku, imelise helesinise veega.

DSC_0085 DSC_0081 DSC_0003

Narva elektrijaama settebassein – psühedeelsete värvide ja vormidega

DSC_0110

Hinni kanjonis ja tunne oli, et kohe astub põõsast mingi eelajalooline loom välja

20140630_162315 20140630_162355

Toila Oru park – Little Italy!

DSC_0350 DSC_0358

Kostivere karstiala – allolev pilt on wikist, sest mul pilt polnud nõus uploaduma.

Polegi tarvis muid maid külastada kui Eestis on veel küllalt avastamata kohti. Mida ma veel peaks nägema? Lahked inimesed andke nõu!

*Mis on sobiv väljend kahekümnendate lõpus ja kolmekümnendate alguses naissoost isikute kohta? Naised pole, kuna me pole piisavalt täiskasvanulikud. Sõbranjed – kõlaks nagu me oleks 70+.Tüdrukud – no vanus ei luba.

Smuuti

Mis smuutiräkit see on? Kookose-ananassi smuuti –  sisaldab 1 osa banaani, 0,3 osa ananassi, 0,3 osa laimi, 0,2 osa õuna ja 0,1 osa kookost. See on banaanismuuti või siis lähenedes sama loominguliselt kui Pai – õuna-laimi, kookose-laimi, banaani-õuna…. põhiliselt siis on see banaani-ananassi smuuti.

Häbitu pettus!

Wish I Was a Cool Kid

[edited – a lot]

Oh, kuidas mulle meeldivad inimesed, kes üritavad olla paremad ja lahedamad kui nad tegelikult on. Mulle meeldib otsida nende vigu ja fassaadist krohvipragude sisse näha. Keegi pole lahe inimene. Kõik on keskmised töllid. Jah, sina ka. Ma kunagi siiralt arvasin, et see on vanusega seotud, et kui inimesed saavad vanemaks,  siis nad kasvavad sellest välja. Võta näpust, ei kasva. Ma olen selles suhtes õnnelik, et ma ei oma ambitsioone “lahe” olemisel.. ma lihtsalt naturaalselt olen imeline… höhöhööö..Aga ennihau, pingutatult khuul olemine on funny. See kuidas inimene ennast presenteerib ja reaalselt paistab teistele, kaks erinevat asja. Mulle nii meeldib kuidas “lahedad” inimesed üritavad sulle selgeks teha, kui lahe nende elu on. Nende elu on lahedam kui sinu, nende pidu on parem kui sinul, nende reis oli lahedam kui sinul, nende lapsed on ägedamad kui sinul. Jeez, lilleke… noone cares! Peaasi, et sa ise ennast hästi tunned. Minu elu ja emotsioone see ei koti. Feissbukk on selles mõttes tore, et seal näed täpselt seda, mida milline ta olla tahaks. “Olen ilus”, “Käin ägedatel reisidel”, “Party-Girl”, “Parim emme”, “Hashtagging my life away, sest ma olen hip and happening”. Õnneks on vastukaaluks ka kontosid, kus on vahva jälgida inimese igapäeva tegevusi ja toimetamisi. Pean rõõmuga nentima, et selliseid klantskontosid on minu sõprade listis vähe ja ei ole väga intensiivsed. Samas siiski käib klatši just kõige rohkem selliste kohta, kelle nägu raamatus ikka üldse ei taha vastata inimesele, keda kohtad tänaval, kohvikus, pubis.

Näide: “Mina ja mu abikaasa”

Fassaad: Tütarlapse feissbukk on täis pilte endast ja Musist – “Minu kõige kõigem”, “See on armastus”.

Reaalsus: Tütarlaps ei suuda vastu panna teiste noormeeste tähelepanule. Avalikult. Korduvalt. Mitme erineva peigmehe puhul

Näide: “Mina ja minu nummi laps”

Fassaad: Minu tita on nii tore ja feissbukk täis pilte

Reaalsus: Emily keiss

Oh, neid näiteid on miljon. Ja need inimesed arvavad, et nende fassaadi keegi läbi ei näe. Võib olla pealiskaudsed inimesed esimesel pilgul. Pikemal vaatamisel on praod selles võltperfektsuses sügavad. Teate, mis on parim fassaad? MITTE OMADA FASSAADI! Selle asemel, et vaeva näha oma imago agressiivsel hoidmisel ja presenteerimisel võiks selle aja investeerida kergesse eneseanalüüsi ja võib olla pidada maha väike vestlus endaga, miks ma ei ole see inimene, kes mu feissbuki kontolt paistab?

Come as you are

Kas te teate, mis tähendab utterly and completely happy olla? Mis on teie jaoks see punkt? Näiteks ma olen seal viimased aastad. I have it all, või vähemalt nii ma tunnen. Mul on head peresuhted,  sõbrad ja töö, mis mulle meeldib. Ma olen oma 33 eluaastaga saavutanud sellise taseme, millega ma olen maksimaalselt rahul.  Mul ei ole siit väga kuhugi kõrgemale ronida, Võib olla paari aasta pärast  muutun “emme-blogiks”.