Ohmujumal! Kell 21.40 kuulutati koosolek lõppenuks. Ikka kole näha, mis ikaldus aastate jooksul inimestel hinges. 75% ajast käis jaur tegemata ja vastu võtmata asjade üle. Käidi ja rõhutati mingeid punkte ja muudkui hääletame seda ja hääletame toda. Praegust ühistumutti keegi ei salli ja samas ta kümme aastat pukis olnud. Kuhugi pole me jõudnud ka.
Alustuseks käis tund aega räiget üksteise süüdistamist. Räägiti ohtralt aiaaugust ja siis üks inimene ütles midagi, kõik said erinevat moodi aru ja läks lappama kogu see vestlus ja kui alles oli käes teine punkt kogu diskost ja asjad ikka ketrasid mingi tegemata trepi ümber, mis polnud üldse teema, siis ma ütlesin enda kutsujale, et anna andeks, ma tõesti ei suuda, 9 aastaga pole midagi muutnud. Tõstsin käed üles ja marssisin ukse poole ja ütlesin, “pange protokolli, et korter 29 lahkus kell 19.41”. Kuulsin veel selja tagant, et keegi mainis – “kohe nii kurjalt?”
Marssisin koju ja räuskasin Rasmusele, “krt, küll, need inimesed on hullud. Null konstruktiivsust. Pole ime, et nad pole jõudnud asjadega kuhugi”. Tegin ühe suitsu, võtsin klaasi veini. Räuskasin veel, siis jõudsin selgusele, et ülejäänud korteriomanikud ei saanud ju aru, mis minus stressi tekitas ja otsustasin, et lähen selgitan neile.
Marssisin jälle alla tagasi. Astusin uksest sisse ja katkestasin käimasoleva kära. Ma vabandasin oma kergelt agressiivse lahkumise pärast ja selgitasin, et siin on nii palju minevikuvinna ja negatiivset suhtumist ja arutelu ning ütlesin, et ma kahjuks ei soovi enam järgnevatel ühistukoosolekutel osaleda, sest ma ei näe, et siinne seltskond sellise suhtumise juures jõuaks mingile ühisele arusaamale. Kõik olid nõus ja nentisid, et samas kümme aastat tagasi oli see hullem ja siis kui ma jätkasin oma oraaturlust ja maailma parandamist, üritas keegi ka sõna sekka öelda ja üks meestest ütles tollele, et oot.. las ta räägib. I was the new Messiah! Siis tekkis jälle teemaks üks konkreetne probleem ja kui ma üritasin lahkuda, siis nii koalitsioon kui opositsioon palusid mul maha istuda ja mitte lahkuda. Ma armulikult istusin ja ootasin põnevusega, et mis nüüd saama hakkab. Rahvas hakkas ennast kontrollima, sest paistis, et minu outburst pani nad korra mõtlema. See kestis peaaegu tervelt 5 minutit. Lõpuks saadi aasta eelarve läbi häda vastu võetud. Viimane punkt uue juhatuse valimine. Vana juhatus oli kaks kolmest tagasi astunud ja üks ei olnud ka enam nõus. Uueks juhatuseks pakuti kõik vähegi aktiivsemad isikud koosolekul – koosoleku esimees, protokollija ja afkoors uus värske tuuleke – mina. Kõik loobusid. Läks jälle lahti kümnemintsane jauramine, mul viskas jälle kopa ette… kell oli üheksa, mul oli nälg ja no krt, asjad ei jõudnud kuhugi.. ma võtsin koosoleku esimehe ülesanded üle, KAS KEEGI ÜLDSE ON NÕUS OLEMA?! Vaikus… No aga selge siis. Ma näen uut erakorralist koosolekut tulemas, nentisin. Peale pooletunnist üleüldist diskussiooni said asjad paika, viimased asjad hääletatud ja kuna läbu ikka käis, küsisin, et ma teeks hääletuse, et kas ma võin lahkuda… kõik olid nõus ja lahkusime iga üks oma urgu.
Värisesin uksest sisse ja sööstsin oma poolikuks jäänud veiniklaasi poole. Never again, ütlesin ma endale. Samas teadsin, et olin andnud näpu ja otsustanud, et I will fix them!
Rasmus, “Muss, paistab, et sa ikka oled endale hobi leidnud”
Birgiti päevaraamat 