Abitute ja lühinägelike inimeste hulk, kellega ma olen pidanud tegelema on viimasel ajal nii suur olnud, et mul on kohe mure, et mida ma peaks oma elus tegema, et selliseid kogemusi minimeerida. Mind ennastki ärritab, et see mind nii häirib. Ma tean, et paljud tahaks mulle öelda, Birks, võta chill pill. FAIN, ma võtan chill pilli kui sa võtad antistupid pilli. Kui sellised inimesed üritavad su elu raskeks teha oma lühinägelikkuse ja õpitud abitusega, siis sul peab kannatust olema, et seda situatsiooni lahendada, samas kui teine ei tee midagi, et sellele kaasa aidata ja aegajalt tundub hõljuvat järgmisele pilvekesele, kus unistava pilguga kaugusesse vahtida. Minu jaoks on lahenduste või alternatiivsete lahenduste otsimine elementaarne, samas kui suure osa inimeste jaoks – mis tuli mulle üllatusena – on see kui kohe lahendust ei leia, siis kõik… lahedust pole ja mingit pingutust selle jaoks ka ei tehta. Meenub ühe sõbranna räägitud seik, kes reisis Iirimaal ja uuris kohaliku käest, et kuidas saab teatud asulasse. Kohalik mõtleb ja mõtleb, lõpuks vastab, “Ei, sinna ei saagi”. Lihtsalt liiga keeruline oli seletada või ei teadnud. Kõige hullem on, et selliseid inimesi ei saa muuta. Sa võid püüda ja aidata ja mida kõike veel, kuid kui endal ikka soovi pole, siis… ei muutugi midagi. Suva. Kurb ja kahju ja tüütu ja väsitav. 90% ajast ma võtan asja rahulikult ja huumoriga ja on pigem kahju sellistest, siis praegu sai karikas täis ja oli vaja tühjaks valada. Parem siia kui kellelegi näkku. Mulle mingit rahuldust see ei paku. Ma lihtsalt mõtlen siin välja mingit lahendust, kuidas ennast kohandada selliste jaoks, sest nemad pole võimelised muutusteks, mina tean, et mina olen. Ma püüan iga päev olla parem ja targem inimene kui ma olin eile.
Lahendus, metsa erakuks. Seal on ainult üks lühinägelik abitu ja see võtab sõbrad ka kaasa, sest nemad on normaalsed.
EDIT: Tegelt on kõik mul alles gut ja elu ilus. Nii et no worries. Ma pole ikka veel hobi leinud, aga vist on midagi silmapiiril.
Birgiti päevaraamat 