Pealkirja võiks lausa panna oma bändile.. kui mul oleks bänd – Annie Sloan experiment, mis viljeleb soft ja dark wax rokki. Selgelt on liiga palju nuusutatud kemikaale, aga mis sa teed?
Ostsin värvi ja nüüd on vaja kõik kodus leitu sellega katta, sest on simpel. Aga võta näpust, leidsin limiteeringu värvil. Kõike ikka päris ei kata ära ja on vaja natuke mudida pinda. Leidsin kapist puitraamiga peegli, mis eelmised omanikud maha olid jätnud. Tundub, et kapiuks olnud kunagi.
Udune pilt peeglist
Raami alumisele servale oli keegi väike vildikaga suts joonistanud, aga arvasin, et värv katab selle ära. Tõmbasin esimese kihi peale, roheline vildikas kumas läbi, nagu oleks just värskelt joonistatud. Tõmban teise kihi…raisk!
😦
Poodi liivapaberi järele. Lihvisin värvi ja vildikajoonistused maha. Uued kihid värvi peale. Kuna ma juba olin käinud liivapaberit ostmas, siis “vanutasin” veidi servi ja nurki. Väga agressiivseks ei julgenud minna*. Võib olla ostan kunagi ka tumedat vaha ja “määrin” teda sellega veidi, et saada veits huvitavama efekti.
Voila!
Bonus track,
Vaas vanaemale sünnipäevaks
* Ma praegu piltidelt vaatan, et äkki peaks ikka liivapaberiga hullama rohkem.
Mõtlesin, et proovin ka ära siis need ohkuiägedad Annie Sloani värvid. Ei mingit lihvimist, kruntimist. Lükka lihtsalt värv peale ja tehtud! Oligi nii – peaaegu. Ma kui algaja värvija ja muidu laisk inimene olin igatahes väga rahul. Ostsin endale sobivad värvid, segasin need heledamaks tooniks. Haarasin tooli ja värvisin kaks kihti. Superlihtne. Tüütu osa oli pärast selle vahaga mökerdamine. Kuna värv ise tuleb veega ilusti igalt poolt maha, on vaja peale panna vaha, et see jääks kinni ja oleks hooldatav. Kui värv oli haisutu ja ma rahulikult mökerdasin seda keset tuba teleka ees filmi vaadates, siis vaha peale panemisel tuli akanad lahti teha, sest see tahtis silmanägmist võtta. Vahatamine oli tüütu, võib olla ma kasutasin valesid võtteid, kuid ma pole kindel, et ma sellega korralikult hakkama sain.. selgub kasutamise käigus. Kas kulub värv maha või mitte. Praeguse tulemusega olen väga rahul. Ühele toolile vaja üks kiht vaha veel peale tõmmata ja siis peakski olema kasutusvalmid.
Hetke kolm tooli vaid tehtud, sest toolid said otsa. Mul kolme tooli vähemalt veel vaja, et söögilaua ümber oleks inimestel kohti, aga iga õhtu unustan ma Sõbralt Sõbrale poodi minna ja neid osta. Oh, well. Nagu mu üldine moto koduga on, kiiret pole kuhugi. Kõik asjad juhtuvad siis kui ma viitsin või tahan või idee tuleb.
Garaaži toodi euroaluseid… dõndõndõn.. kas teeb endale õuemööbli või jääbki ideeks?
Ma arvan, et nüüd ongi käes see aeg, kus ma võiks öelda, et ma olen täiskasvanuks saanud. Ma naudin kodus olemist, kodus majandamist, vastutus- ja kohusetundlik inimene olemist. Kui mul kahekümnendates kippus asjade ajamine venima ja ma ise vastutuste eest jooksma, siis nüüd mul pole probleem neid kohe käsile võtta. Kui ma varem põgenesin konfliktide eest, siis ma pigem praegu tegelen sellega. Vihkan seda kuklas istuva kohustuste kuhja kandmist, nii et teen pigem selle väikse oksemaiguga suus kohe ära. Lemmikkoht kodus pole enam voodi, vaid söögitoas asuv laud, kus vahtida aeda ja planeerida järgmist koduprojekti. Adulting, ma räägin. Jah, mul on maja nüüd.
Ma olen ka väga palju selliseks rohkem omaette inimeseks muutunud. Mul pole mingit probleemi terve oma nädalavahetus üksi ära sisustada ja sellest totaalses elevuses olla. Mul alati on raamatuid lugeda, muusikat kuulata ning mööda elamist ringi tantsida ja kaasa laulda, tegeleda “päevaprojektiga”, kleepida päev otsa Pinterestis kodudekoori “tahvlile” ja siis YouTube’ist õppida, kuidas midagi teha – mis ei tähenda, et ma seda ka teeks. Kõige suurem probleem on siis kui sa tahad teha kõiki asju korraga. “Aaaaga, ma tahan õhtusöögiks miljoni asjaga suppi teha, samal ajal vaadata seriaali pluss kuulata seda uut bändi, mille ma avastasin pluss teha ära suvelimpsi siirup ja mu krimkaraamat on ikka veel pooleli ja värviraamatu pilt ka.” Kohe, kõike, korraga!
Eilne päevaprojekt – Suvelimpsi jaoks siirup – rabarberi, sidruni, piparmündiga. Järgmisele satsile suts maasikaid juurde värviks ja piparmündi asemele meliss äkki? Mullivesi peale ja supermõnus.
Kuidas saada ametlikult aru, et sa oled vanaks saanud? Ma hakkasin ärkama enne seitset, ise… hirmus. Ma olen kogu elu olnud kohutav Unimüts, polnud probleemi järgmise päeva pärastlõunani magada. Nüüd tundub jube päeva raiskamine ja selleks ajaks on mul juba asjad toimetatud.
Inimesed on sügavalt üllatunud, et ma olen selline kodus toimetaja ja pesapunuja. Üllatunud, et ma üldse maja ostsin. Tegelikult ma olin aastaid juba maju vaadanud. Ma olen kasvanud majas ja 10 aastat korteris elamist veenis mind ikka, et see on hirmus ahistav minu jaoks. Kohutav vastupanu oli pea igalt rindelt mu majaostuideele, nii palju on koristada vaja, aiatöid vaja teha… kas ikka on vaja? Aga kui ma näitasin neile oma valikut, siis saabus vaikus ja nüüd teevad endised skeptikud ise ettepanekuid, ma tulen lõikan sul hekki. Kui laenasin muruniidukit, siis koju jõudes avastasin, et muruniiduki tooja oli aiast seest kõik muru ise ära niitnud.
Aga eks ole näha, kaua see vaimustus kestab. Praegu alles esimene kevad. Ideesid on nii palju, mida teha tahaks. Õnneks kiiret pole kuhugi.
Birgiti päevaraamat 