Totally adulting

Ma arvan, et nüüd ongi käes see aeg, kus ma võiks öelda, et ma olen täiskasvanuks saanud. Ma naudin kodus olemist, kodus majandamist, vastutus- ja kohusetundlik inimene olemist. Kui mul kahekümnendates kippus asjade ajamine venima ja ma ise vastutuste eest jooksma, siis nüüd mul pole probleem neid kohe käsile võtta. Kui ma varem põgenesin konfliktide eest, siis ma pigem praegu tegelen sellega. Vihkan seda kuklas istuva kohustuste kuhja kandmist, nii et teen pigem selle väikse oksemaiguga suus kohe ära. Lemmikkoht kodus pole enam voodi, vaid söögitoas asuv laud, kus vahtida aeda ja planeerida järgmist koduprojekti. Adulting, ma räägin. Jah, mul on maja nüüd.

Ma olen ka väga palju selliseks rohkem omaette inimeseks muutunud. Mul pole mingit probleemi terve oma nädalavahetus üksi ära sisustada ja sellest totaalses elevuses olla. Mul alati on raamatuid lugeda, muusikat kuulata ning mööda elamist ringi tantsida ja kaasa laulda, tegeleda “päevaprojektiga”, kleepida päev otsa Pinterestis kodudekoori “tahvlile” ja siis YouTube’ist õppida, kuidas midagi teha – mis ei tähenda, et ma seda ka teeks. Kõige suurem probleem on siis kui sa tahad teha kõiki asju korraga. “Aaaaga, ma tahan õhtusöögiks miljoni asjaga suppi teha, samal ajal vaadata seriaali pluss kuulata seda uut bändi, mille ma avastasin pluss teha ära suvelimpsi siirup ja mu krimkaraamat on ikka veel pooleli ja värviraamatu pilt ka.” Kohe, kõike, korraga!

Eilne päevaprojekt – Suvelimpsi jaoks siirup – rabarberi, sidruni, piparmündiga. Järgmisele satsile suts maasikaid juurde värviks ja piparmündi asemele meliss äkki? Mullivesi peale ja supermõnus.

Kuidas saada ametlikult aru, et sa oled vanaks saanud? Ma hakkasin ärkama enne seitset, ise… hirmus. Ma olen kogu elu olnud kohutav Unimüts, polnud probleemi järgmise päeva pärastlõunani magada. Nüüd tundub jube päeva raiskamine ja selleks ajaks on mul juba asjad toimetatud.

Inimesed on sügavalt üllatunud, et ma olen selline kodus toimetaja ja pesapunuja. Üllatunud, et ma üldse maja ostsin. Tegelikult ma olin aastaid juba maju vaadanud. Ma olen kasvanud majas ja 10 aastat korteris elamist veenis mind ikka, et see on hirmus ahistav minu jaoks. Kohutav vastupanu oli pea igalt rindelt mu majaostuideele, nii palju on koristada vaja, aiatöid vaja teha… kas ikka on vaja? Aga kui ma näitasin neile oma valikut, siis saabus vaikus ja nüüd teevad endised skeptikud ise ettepanekuid, ma tulen lõikan sul hekki. Kui laenasin muruniidukit, siis koju jõudes avastasin, et muruniiduki tooja oli aiast seest kõik muru ise ära niitnud.

Aga eks ole näha, kaua see vaimustus kestab. Praegu alles esimene kevad. Ideesid on nii palju, mida teha tahaks. Õnneks kiiret pole kuhugi.