Oeh.. kes võis arvata, et lapse saamisega avastad sa veel inimesi, keda sa ei seedi. Olles kastikeses “esmakordne ema”, tähendab, et sa saad üpris palju agressiivseid “soovitusi”, kuidas peaks oma last kasvatama. Kuidas ei tohiks. Arstide silmis oled sa ülemõtlev ja paanitsev kähmik.
Ausalt öeldes pani mu värskele emaduse nautimisele korraliku põntsu kõik lähiringi “heasoovlikud” inimesed õpetustega, kuidas ma miskit tegema peaks. Minu valitud suunad ei vastanud nende soovitustele ja sellele, kuidas ise oldi lapsi kasvatatud. Olles hormonaalne, niigi iseendas kahtlev, siis sellised inimesed lihtsalt rikkusid mu tuju väga ära.
“Sa hellitad oma lapse ära” (ta on kuus nädalat vana…) “Miks ta sul nii suur on, sa peaks talle harvem süüa andma” (rinnapiimalaps sööb siis kui tahab) “Miks sa talle lutti ei anna” (Miks ma peaks? Tal pole vaja ju, ta ei nuta ja talle ei meeldi), “Sa oleks pidanud varem andma lutti, küll siis oleks tahtnud” (Ma selle peale olin juba nii ära frustreerunud, et küsisin, millal see õige aeg oleks olnud, et blokeerida vädžiin juba sünnitusel lutiga?!). “Ta sul ikka lutti ei võta?” (ISSANDJUMAL, jäta see lutt). Sellised heatahtlikud soovitused rikkusid mul kaks esimest kuud lapsega, kes on fucking peach ja tüli ei tee. Ma krt olin nii helge ja õnnis, RAISK. Millal ma elus olen helge ja õnnis olnud?! Kui ma peaks järgmise lapse saama, siis kolin sellega esimesteks kuudeks metsa.
Kui nüüd aus olla, siis see praazdnik pole veel 100% läbi, sest iga kord kui last nähakse, siis eeldatakse, et see kõnnib tervitama vastu sigaret suus, ühe käega žongleerib kolme apelsini, teises magna cum laude paber, “How do you do, mademoiselle?” Beebs on 4,5 kuud. Sai just kartulistaatusest välja, las laps areneb, eks?
Üleüldse, mis kuradi pärast inimesed arvavad, et neil on õigus kommenteerida, kuidas ma OMA lapsi ja loomi kasvatan? Reaalselt on teised inimesed mu suurim miinus lapse ja loomade omamisel. Stabiilselt on neil häda ja vajadus kommenteerida. Ja ma ei saa eemaldada neid inimesi oma elust, cause relatives’n shit. Ma saan minimeerida suhtlemist. Mul on ainult üks elu ning ma väga väärtustan oma vaimset tervist ja ma ei pea sellist jampsi taluma. Võivad hakata mingid draamad nii tulema.
Nii.. probleem number kaks. Meditsiinitöötajad. Minusse hakati suhtuma nagu idiooti juba raseduse ajal. Mingid teadustööd näitavad, et naiste probleeme ei võeta tõsiselt meditsiinipersonali poolt, mind nagu hämmastab, et naised ise ei võta teiste naiste probleeme tõsiselt. Kasvõi siis kui mul oli düsmenorröa (mis ei ole suguhaigus, kuigi nimi kõlab nõnda, vaid valulikud päevad), siis ainus meditsiin, mida pakuti, oli ibukas -töötavaks doosiks timmisin 2x400mg iga 4h tagant ja nii mitu päeva. Hea, et mul maks on alles veel. Üks arst kirjutas ka antidepressante, sest raudselt mul on lihtsalt madal valulävi ja ma teesklen. Naine olemine ongi valus. Lihtsalt nii ongi. Raseduse ajal oli ka mul üks error – mul ainult üks error oligi, muidu oli imeline rasedus ja nautisin pea igat minutit . Aga raseduse ajal ongi valulikud aspektid tavaline ja sinna ei saa midagi parata. See läheb ära kui sünnitad. Viimastel rasedusnädalatel tuttav apteeker soovitas magneesiumi võtta ja määädžik, see error kadus!
Kus ma olingi…. vaja oli nässutada oma last ja siis hoog raugeb.. aa.. ok.. jälle mind diskrimineeritakse, seekord meditsiinitöötajate poolt. Perekool – tuleb välja, et Tartus pole võimalik leida sünnituseks hingamistehnika loenguid/praktikat, mis poleks joogaga seotud kuidagi. Ma pole mingi ürgema-kuninganna, kes sinist õhku nina kaudu sisse hingab ja suu kaudu jälle välja laseb ja siis oma põrnaga otsekontakti saavutab.. nein. Eeterlikud õlid, kristallid ja muu selline võiks jääda osaks abistavaks jõuks neile, kes usuvad, mitte olla primaarne meetod. Teine seik Perekooliga oli üks loeng, kus lihtsalt sulle tehtigi selgeks, et rasedus teebki sind lolliks ja sa oledki loll ja vaata, mis sinust üldse peale sünnitust järgi jääb. Hääletoon oli ka nagu me oleks mudilased, kellele loetakse muinasjuttu – “ja sa OLEDKI peast kakti JA SEE ON JUMALA OKEI, et sul peas midagi enam kinni ei püsi”. OK, lady, shhhh…
Lõpuks jõuame ka asjadeni, mis selle klaasi lõplikult ümber kallutas. Lapsega manuaali kaasa ei anta, eks. Ja kui lapsel tekib mingi probleem, siis sa tahad teada, mis see on, kas sa saad ise midagi teha, et seda asja ei oleks enam. Väga palju beebimeditsiini koosneb ravimist nimega “küll ta sellest välja kasvab”. See kõik on fain ja dändi aga kui selle perioodi jooksul tundub lapsel jube paha olla, siis sa nagu natuke ikka tahaks aidata seda last ja jube raske on kõrvalt vaadata ja mitte midagi teha. Teine asi on, et sa ei tea KUI tõsine mingi asi on. Näiteks ohatis. Meile tüütu nädal kärnas huulega, aga nii väiksele võib eluohtlik olla. Mulle tundus, et lapsel võis olla midagi kahtlast huulel ja tegemist oli reedese päevaga, tahtsin lihtsalt teada, et juhul KUI see peaks osutuma ohatiseks, mis oleks järgmised sammud, mida ma peaks jälgima lapse heaolu mõttes, et laps ei veaks seda üle kogu näo laiali etc. Et kui nädalavahetusel midagi juhtub, siis ma tean, mia teha. Helistasin, telefonis küsiti, kas ma olen esmakordne ema ja väänati kohe ära, et “beebidel tekib vill imemisest” tänkju veri muhh, aga ma selle peene konditsiooniga olen tuttav ja välistanud. Siis püüdis mind veenda, et see on rändom beebivärk. Ma ka loodan, et oleks… AGA.. looda parimat, valmistu hulleimaks. Ta ei lasknud mul rääkida, ega seletada, pakkus aega järgmiseks nädalaks. Mul juba oli 4,5 kuu kontroll seal, nii et loobusin sellest. Ma andsin alla, sest ta oli oma peas juba endale situatsiooni paika pannud – närvitsev uus ema tahab arstile – kuigi kõik, mis ma oleks tahtnud oli nõuanne.
Kohe kiirelt sain sarnase hinnangu dermatoloogilt. Laps on hirmus kärnas ning vaeseke kratsib ennast ööläbi. Ma läksin elimineerimisdieedile, kreemitan last mitu korda päevas erinevate kreemidega, aga midagi paremaks ei lähe. Lapsel olid enne nahk väga kuiv ja koledad gaasid ka öösiti. Perekas ütles, et kuiv nahk on puhtalt talve teema. Samas kui ma iseseisvalt otsustasin sellele dieedile minna, siis nahk paranes ja gaasiprobleem ka läks paremaks. Mis aga ei läinud kuidagi paremaks olid ekseemid peas KUI need on ekseemid. Perearst oli sama tark kui mina – beebikõõm, ekseem, kassihaigus käisid kõik jutust läbi…krt seda teab. Igatahes laps kratsib ennast katki ja ma ei taha 24h kindaid tal käes hoida. Pensioniealine dermatoloog vaatas ühte lapse kätt ja kiikas korra peas olevate laikude poole –
“No siin pole midagi kui SELGE atoopiline nahk, kellel peres ekseemid on?”
“mul on aga..”
“Ah, EMMEL ja astma?”
“Ei ole”
“Isal? Vanematel? Õdedel-vendadel? Ei? No siis on emme maiustanud kindlasti šokolaadiga!”
“tegelikult ma pole väga mag…”‘
“Kindlasti on maiustanud magusaga. Tsitruselisi ka ei tohi süüa”
“ma pole söönud neid detsembri..”
“Kindlasti emme jõulude ajal patustas. Tuleb liha ja juurvilja dieedile minna. Siin on Sibicort. Määri seda kolm korda päevas ja kindlasti tuleb nahka kreemitada tihti ja vanniõli!”
Kui ta veel üritas mulle kaela määrida mõnda last kahjustavat sööki ja kahelda minu siiruses, jõudsin ma ainult pobiseda, et miks ma peaks oma lapsele halba tahtma kui mind juba lükati arvega uksest välja.
Ma olin nii frustreerunud, et lasin peatäie nuttu, see clearis cache’i ära. Helistasin hiljem tagasi, et allergoloogile aeg panna. Wish me luck. Äkki kolm on kohtu seadus ja ma reaalselt saan kellegagi dialoogi pidada.
Ma saan aru, et päevast päeva on samad probleemid neil lahendada ja värsked emad on üks muretsev kamp, kuna meile antakse abitu erivajadustega pamp ja minimaalselt teadmisi tema elushoidmiseks. Kui sa tahad, siis saad paar loengut võtta. Katsu sa kuskil tööd saada sellise taustaga. Hakkan kokaks. Ma lugesin Nigella raamatud läbi.
Mulle tundub, et me kasvatame lapsi puhtalt folkloori põhjal. Mida räägib ema, õde, sõbranna… pole ime, et kiputakse ise internetist materjale otsima, mille käigus võib olla jõutakse mingite kuulsuste poolt promotud “teadustöödeni”, kui sa tunned, et arstid sind ei kuula ja tulistavad puusalt sümptomite üleüldises suunas.
Tänud kuulamast!
Birgiti päevaraamat 