Tee tegemine on üks tüütu protsess. Sa tahaks võib olla kerget pärastlõunast snäkki – miks mitte võikud ja tee. Paned vee keema, viskad võikud kokku (minu võikud on sai viilu juustu ja vorstiga, mitte mingit võid) JAAAAAAAAA juba on plaanis viga. Võikud valmis aga tee pole. Ok, vesi keeb ära, valad vee tassis asuva teekotikesele. Ootad … x min. Tee on tuline. Ei saa ikka võikudega nautida. Tuleb veel passida x minutit enne kui see joomiskõlblik on. Mina aga olen kuivad saiad näljast juba alla kugistanud ning iga ampsu järel keelt kõrvetanud lootes, et tee tassis on automaagiliselt joomiskõlblikuks jahtunud.
Täna otsustasin lisada teele piima… lets see what those brits are on about. Maitse kohalt mingit muutust ma väga ei tunneta, aga värv on küll väga mitteapetiitne sogane piss. Sai vähemalt võikud alla loputatud.
Selleks siis tänased Birgiti sügavfilosoofilised mõtteminutid lõpetame.
Cheerio, govna!
Birgiti päevaraamat 
Kui tee on joomiseks liiga tuline, siis lisatakse tassi natuke külma vett…vähemalt nii teevad britid, kes teed piimaga ei joo 😉
Mmmm…. jah…mmm.. 😀 nõnda tõesti on loogiline. Samas, miks mitte lasta kohe kuuma joomistemperatuuril vett kraanist? Kas vesi peab olema läbi keenud? Nii palju küsimusi…
Ma ei tea Eesti torustikusüsteemi ja nõudmiseid, aga Inglismaal ei soovitata soojaveekraani vett joomiseks ja söögitegemiseks kasutada, sest see vesi tuleb tavaliselt paagist ning on korduvalt soojendatud ning seega ei ole nii värske kui külm vesi ning võib sisaldada baktereid ja muid setteid. Oleneb ka kui vanad on torud ja kui palju pliid nad sisaldavad, ehk siis kuumaveekraani torud võivad suurema plii sisaldusega olla. Külmaveekraani torude ja süsteemi suhtes on ka palju rangem kontroll, sest seda kasutatakse joomiseks.
Ning oleneb ka mis teega tegemist on, aga paljud teed nõuavad õige maitse saavutamiseks just õige temperatuurist keedetud vett ja siis 2-3 min jahtumist.
Enamuste jaoks lahendab probleemi aga lihtsalt külma vee lisamine 🙂