Esiteks ma tahan tänada IKEAt, et nad mind blokkinud pole. Tartus nüüd õnneks putka olemas ja saan neile rahulikult oma palka viia.
Aga mitte selle pärast pole ma täna elustanud oma blogi aga ma olen nüüd kodust lastekasvatamise udust välja saanud ja avanud feissbuki. Läksin närvi. Ma luban juba mitu aastat, et lahkun igast beebigruppidest. Beebigrupid peaks pakkuma tuge aga lihtsalt hirmus kui palju inimesi on, kes abistamise asemel hoopis hakkavad küsijat hurjutama.
Case in point – inimene küsib grupilt, et kui paljud partnerid lihtsalt hoiavad endas seda ja püüavad üksi toime tulla, et partner ei võta võrdväärset vastutust pere ja laste eest. Suurem osa naisi on sellega maadelnud, ma kujutan ette. Põhjuseid on erinevaid, suhteid on erinevaid, inimesed on erinevad. Mind nii ärritas kommentaarium, kellest pooled olid nõus, et nad on samas situatsioonis ja teine pool, kes arvabki, et naine peab lihtsalt leppima sellega. Osadel oli a la tema ei oota, et mees peenraid rohiks ja tema ei lähe ehitama. Fain. See polegi probleem. Laste eest hoolitsemine on. Igapäevased pereprobleemid on. See on mentaalselt nii faking kurnav ja kui teine inimene ei osale protsessis ja eeldab, et tema igapäeva rutiin ei peaks muutuma, siis arusaadavalt tekivad probleemid.
Meie naised käivad tööl ja organiseerivad pereelu, organiseerivad kodumajandust, tegelevad lastega. Mis toimub IGA PÄEV naise peas? Nad mõtlevad välja päevakava, panevad ajad igasugu spetsialistidele – arstid, juuksurid, lähevad lastega arstile (oma tööajast enamasti) ja juuksurisse, teevad kindlaks, et kõik hooajariided oleks lastel olemas, ostavad lastele kõik vajaliku. Mõtlevad välja, mida süüa teha. Käivad poes või saadavad mehe poodi. Teevad süüa. Pesevad pesu. Panevad kuivama. Triigivad. Panevad kappidesse. Hoiavad elamist korras – pühivad põrandat, pesevad. Pesevad nõusid. Hoolitsevad laste hügieeni eest, leiavad neile tegevusi. Ei ole nõus, et naine peabki kandma üksi kogu selle vaimse ja füüsilise taaga, mis kaasneb laste saamise ja kasvatamisega. Öised üleval olemised ja varajased ärkamised. Lastega mängimise ja tegelemise. Initsiatiivi näitamine laste ja pere suhtes.
Ma tahaks näha kui üks hommik see ema ärkaks üles siis kui ta tahab, sügaks kubet ja suunduks pooleks tunniks peldikusse. Saabuks sealt peale pikka ja põhjaliku dušitamist ja hambapesu ning imestaks, et miks lapsed näljast karjuvad ja laud kaetud pole. Üleüldse peaks lapsed ju lasteaias olema aga nad pole riideski ju?
Lihtsalt lähen närvi kui naised normaliseerivad sellist peremudelit. Samal ajal kurdavad sõbrannadele, et raske on aga mida sa teed – mehed! Ja siis nad kõik naeravad mõrult ja noogutavad üksteisele teadja näoga. Mis mõttes? Miks? Miks me oleme nõus nii kannatama? Lihtsalt selle pärast, et ei taheta üksi olla? Et oleks kellegi keha veel kõrval? Raha? Miks me muutume selliste meeste emadeks, kes nende eest kõik ära teevad? Ja siis ühiskond nõuab, et naine peab võimlema, et mees ära ei läheks ja Epp Kärsini sugused kasseerivad sisse summasid, et sulle öelda, et sinu kohustus on mees tühjaks imeda, et tal kiusatust ei tekiks kõrvalhüpet teha ja kõik need välja müüdud “Mida mehed tahavad” loengud. Kui palju selliseid loenguid meestele on, et mida naised tahavad? Ma pole nagu üldse kuulnud.
Aeg on ennast pjedestaalile seada, naine, ja lõpetada sita suhte normaliseerimine ja laiskade meeste käitumisele vabanduste otsimine. Selle pärast, et vanemad generatsioonid seda teevad, ei pea sina seda tegema. Tee mis sind õnnelikuks teeb ja vahel on see elu üksi palju lihtsam või võta oma samas seisus sõbranna, kellega koos resideeruda kuni uuesti jalgel. Elu ei pea olema kannatamine. Samuti – alati on abiks kui on olemas “Fuck you” fond.
Ränt läbi
Disclaimer – mitte kõik mehed, mitte kõik naised ja mitte kõik suhted.
Birgiti päevaraamat 