Niipea kui hakkad hõiskama, et kõik on hästi ja I am on a roll, nähvatakse sulle lataki igast hädadega.
Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis lugu sai alguse kaks nädalat tagasi kui mind kutsuti kahesele järgi lastehoidu. Sellel nina jooksis nagu mahlakask. Mul viimased nädalad vanas asutuses ja annan parajasti tööülesandeid üle, nii et saab hakkama lapse kõrvalt. Tõenäoliselt esmaspäevaks korras ja lastehoidu tagasi. Aga ei. Pühapäeval tõusis hoopis palavik ja laps oksendas. OK. Maadlesin paar päeva 40-kraadise palavikuga ning üksiku müstilise oksehooga. Kolmapäevaks oli olemine kahesel juba viisakas. Esimene nädal selja taga. Neljapäeval pidin ma viimased asjad tööl ära tegema ja põrutama suusalaagrisse rullsuuska õppima nädalavahetuseks. See tähendas, et lapsed jäävad isaga ja peaks olema enam-vähem okeikas seisus. Neljane oli ilusti vormis ja käis lasteaias ning pidi nädalavahetuse mu ema juures veetma kuni ma laagris. Kahene taastus oma haigusest. Ninast ikka kogu aeg nöör väljas aga vähemalt palavik all. Muidugi isa tal saatis iga tunni tagant sõnumeid mulle temperatuuri kohta – 37.7. Ma saan aru, et tal oli hirm, et äkki läheb uuesti üles aga no.. miks peaks.
Suusalaager oli tappev. Eriti kui sa oled terve elu olnud mittesportlik ja viimased kolm aastat pm opereerinud ainult majapiires. Ma teadsin, et see saab brutaalne olema ja ma olin juba kõiki ette teavitanud, et ma teen nii palju kui jõuan. Üldises plaanis oli see supertore ja inimesed hästi vahvad ja toetavad. Laupäeval ostsin külapoest mingi piruka lõunaks ja tundsin terve pärastlõuna, kuidas olek on imelik. Arvasin, et ma olen lihtsalt ennast üle pingutanud ja ilm ülikuum. Ööl vastu pühapäeva oksendasin ja sain aru, et pirukas ikka ei töötanud minuga üldse. Mõne tunnipärast helistas mul ema ja teavitas, et suuremal on hingamisraskused. Lasin tal lapse linna viia, kus rohi on ja manustada seda vastavalt ettekirjutustele. Kui ma algselt plaanisin keset ööd koju hakata sõitma, siis mu toidumürgitus hoidis mind veel hirmus kahetunnist autosõitu ettevõtmast.
Hommikul startides oli keha veel nõrk ja väsimus suur. Terve see 2h oli lihtsalt meeletu võitlus silmi lahti hoida. Õnneks toidumürgituse olin öösel kehast väljutanud. Ema oli mul neljase maale tagasi viinud ja kui ma lõpuks sinna jõudsin, siis see ikka hingeldas ja oli näost ära. Võtsin ta kohe kaasa ja sõitsime EMOss, kus teavitati, et ravi kogused olid valed (meil alles esimene intsident peale diagnoosi saamist ja käitusime vastavalt ettekirjutatud juhendile….). Samal ajal kui ma oma hingeldava lapsega järjekorras ootasin, oli keegi tulnud sinna oma enteroviiruses lapsega. Why? Kui sa tead, et see on enteroviirus, miks sa vead oma ilma maskita eelpubekat EMOsse. Eriti kui ta ainus probleem on talla all olevad villid? Ennihuu.. Lapsel hapnikusisaldus veres 90-91. Ventolin kompressorisse ja lisahapnik peale. Samuti teavitati, et me jääme haiglasse. Õnneks taastus neljane pärast paari tundi piisavalt ära ning ikka lasti koju. Kodus taastus poiss ilusti ära. Mulle jäi rõõm kogu äraoldud aja jooksul tekitatud segaduse koristamine. Õhtul surusin viimase lapse voodisse ja vajusin nägupidi patja.
Esmaspäeva hommikul ärkasin paistes mandlite ja valusa kurguga. Terve see nädal on mandlid igast peas olevast august välja pressinud ning neelata ei saa midagi. Ma olen kõik trikid internetis ära proovinud ja kolme päevaga pole väga muutunud midagi. Üldine tunne on pehmelt öeldes kehv aga kas on aega mõelda sellele? Elamine vaja enam-vähem trimmis hoida. Toidud ees, rohud kapis. Pesumasin, nõudepesumasin ja kuivati möllavad terve päeva. Hea, et elektrihinnad 2021 fikseeritud said ja sellest nädalast puhkus. Ma ei kujuta ette, et ma täistööaja kõrvalt selle draamaga tegeleks. Poisid vahelduva eduga huiavad üksteist ja vaja seal natist kinni hoida ja kaikaga laiali peksta. Inimesed on valinud väga vale aja, et mulle saata Jäppineni järjekordse koolituse linki, sest sel nädalal on mu vanemlusstiili koodnimi – “It is what it is“.
Mul on tunne, et ma olen 2 nädalat järjest olnud nagu hamster rattas ja kui ma seisma jään, siis lendan märja rätikuna nurka. Kui ma tavaliselt halan oma sõbrannadele ja elan seal ennast välja, siis ma isegi ei jõua praegu seda teha. A koeral on ka igapoolaastane kõrvajama ning seda vaja ka kaks korda päevas mööda maja taga ajada, et tohterdada.
House of Plague
Also mu love-hate relationship IKEAga jätkub. Love – pood lõpuks olemas. Hate – krdi põrsad on nüüd teinud komplekteerimistasu juurde kuni sajaeuristel tellimustel.
Kui ellu jään võib olla postitan uuesti. Tuduluu!
Kairi, meie kohvideit jääb see nädal ka ära 😦
Birgiti päevaraamat 