Üldse ei meeldi see kui sa hakkad tunneli lõpus valgust nägema ja siis tõmbab su ühe päeva lastehoius käinud laps reverse Uno kaardi ning köhib terve öö, samas kui paranemismärke näidanud teine ärkab hommikul kõrge palavikuga. Vähemalt enda tervis on korras aga kõik mu viimase tööpäeva plaanid visatakse aknast välja.
Arusaadavalt on nad halvas tujus. Üks käib ja räägib ainult nasaalsel vinguval toonil, “emmeeeeeeeeeeee, ma ei saaaaaaaaaaaaaaa ise” ning teine dramaatiliselt nutab iga mitte meeldiva asja peale. Kui sa küsid, et kas ma saan aidata sind, siis on kaotanud ka kõik konsonandid sõnavarast ja halab läbi tati – eiiiiiaaaaaeeaauuiaa ja mu katsed mõistatada tema muret viivad ta ainult suuremasse meelehärmi.
But this is fine! This I can do.
Birgiti päevaraamat 