Another day of grind

Esimene töönädal uues kohas hakkab selja taha saama. Hästi toredad inimesed tunduvad. Kuna kahene ikka tatine, siis on tööpäevadel temaga tegelemine jagatud nende isaga. Vahel terve päev mina või tema või siis poole päeva kaupa. Väga raske on ennast mõistma panna, et ma ei saa 100% tööle hetkel fokusseerida ja see ärritab. Ma tavaliselt olen selline, et kui miski huvitab, siis tahaks asjaga häirimatult tegeleda nii kaua kui küllastus peale tuleb. A no mis sa teed. Tuleb lihtsalt õppida aega jagama. Õnneks oli võimalus osade uute töökaaslastega õhtul väljas käia ning natuke ennast tuulutada ja sotsialiseeruda (loe:juua kella kaheni UGs).

Kui ma tänapäeval linnapeale lähen kellegagi, siis ma võtan linnas hotelli, sest pupsikud tahavad tihti öösel tähelepanu ja ärkavad hommikul vara ning sel juhul on mul võimalus ennast välja puhata ja olla järgmine päev jälle näpud püsti produktiivne töökaaslane ja lapsevanem. Isegi kui ma väljas ei käi, siis korduv öine teki peale panemine/lohutamine ja hommikune 5.45 ärkamine tapab ikka täiega. Täna öösel magasid kõik nagu lillekesed ja mul jätkus õhtul peale tööd isegi energiat elamine ära koristada. Ei jõua ära oodata kuni sellised ööd muutuvad sagedamaks. Praegu 90% öödest veel ikka vaja tegeleda ning kui ülemus rääkis, et ta kuuene ikka ronib varahommikul üles, siis tappis see kergelt motti. Ma pean vastu rasketes tingimustues enamasti mingi tähtaja nimel. Mul on vaja teada, et on tulemas paus. Kui ma ei näe mingit time outi raskest situatsioonist, siis läheb ikka korralikult lappama vaimne tervis. Igavene kannataja pole minu tugev külg. Hetkel järgmine plaan on villapuhkus sõbrannadega septembri lõpus.

omg onju!

Meist kolm said see aasta 40 ning oleme väikeste laste vanemad. Võtsime endale basseiniga villa Portugalis ja põhimõtteliselt soovime seal esimesed päevad hambad laiali basseini ääres lihtsalt vedeleda. See on meie kingitus iseendale. We old, we out of baby grind, we fuckin’ need it. Minu isiklik plaan on magada, raamatut lugeda ja lihtsalt sõbrannadega segamatult vestelda. See on ka üks põhjusi, miks ma blogin jälle, kõigil on nii kiire oma elude ja töödega, et ei ole aega isegi kokku saada. Mõni sõbranna ei julge isegi mainida enam seda reisi, sest äkki saabub mingi katk majja. Mul peale viimase lapse sündi on kõik asjad kergelt allamäge veerema hakanud, nii et ma absoluutselt ei imesta kui mul see reis ära peaks jääma ja siis mental breakdown here I come.

Igatahes mu katkulisel jookseb neljas nohunädal ning ausalt mõistus on otsas, mida ette võtta. Olen juba nii hädas, et valmis uurima, et kust seda MMSi saab või tõmbama mustlase tee pealt autosse, et majalt needuse maha võtaks. Kui täna õhtul ka neljane oma nina hõõruma hakkas siis tekkist tahtmine kergelt peaga vastu seina suunduda. Samas pole mul jällegi lisakohustusi vaja seina parandamise näol. Kuid oleme positiivsed. Saame jagu sellest vinduvast nohust ning mõtlen backup planidele backup plane!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s