Sai villas käidud. Kuigi lend jäi hiljaks ja vaene Maria pidi Farost sõitma Lissaboni meile järgi ja tagasi keset ööd, sest muidu oleks me pidanud hulpima seal lennukas hommikuni. Kristel ja Gerli tegid pagasi kätte saamisel nii head tööd. Minust oli 0 abi, sest ma sain mental breakdowni.
Villa oli täpselt nii äge kui pildid ja isegi ägedam ja toit oli imeline! See oli nii kosutav! Sai lõpuks rääkida nii paljudest asjadest ja kõige olulisem Brigitte Susanne Hundist, kelle kohta ma enne reisi ei teadnudki kui palju emotsioone mul oli tema suunas oli.
Pärast seda läks väga kiiresti väga hulluks. Uus töö, laste haigused, enda haigus. Kaks erinevat antibiotsi said mu angiinist lõpuks (vist) jagu. Ma pole aastaid nii haige olnud kui detsembris. Maadlemine kõigega – endise elukaaslasega, katseaeg töö juures, haiged lapsed, stabiilne unevõlg! Aasta lõpuks olin nagu kalts. Ma tunnen, et ma olen vananenud umbes 5 aastat 4 kuuga.
Jaanuariks olin ma täiesti sooda. Ei teadnud kes ma olen, kas ma olen, miks ma olen. Möödusid kuupäevad, tähtpäevad. Ununesid olulised inimesed. Viimased kuud ma püüan ennast lihtsalt veepeal hoida. Uued rohud, uued psühhid, uued reeglid. Ma püüan endale nüüd elu jälle sisse puhuda.
Õnneks rohud ja psühhid hoiavad mul hinge sees. Ma ise muidugi võtan endale asju õlule millega ma võib olla ei peaks tegelema uue töö, stabiilselt haigete laste ja sita vaimse tervisega. Ma püüan edaspidi see aasta hästi rahulikult võtta aga samas vahest on nii raske kui soojuspump veab alt nii et ühe lapse toas on 19 kraadi ja teise lapse toas on 26. Või kui kassi poolt näsitud diivan ja kooruv tapeet iga päev vastu vahivad. Samal ajal tegeleda oma äärmiselt dermatiitse lapsega ja teisest otsast pisikesega, kelle elu mõte on ainult teistel rusikate küünarnukkidega teistel seljas elada. Sul pole perekondlikku tugigruppi erinevatel põhjustel. Su kõik nädalavahetused mööduvad mõttes, et kas lastel on lõbus või sa saad elamises midagi teha. Sest üllatuslikult need ei klapi. Samal ajal kui sa püüad järjekordset IKEA kappi kokku panna, siis keegi hüppab mingi kapi tüki peal või kui sa lähed lastega päevaks ära seiklema, siis nõud ja pesu ja maja on nagu seapesa. Ja mu sõbrad võivad siin tõestada, et ma pole mingi puhtusefriik.
Hästi raske on vahel endale öelda – you got this! you can do this! Aga ma pean saama ja suutma.
Praegu olen ma lihtsalt väga väsinud.
Birgiti päevaraamat 