Ma väga tihti päevakajalistel teemadel ei erutu, aga kui täna mulle lingit lõiku Aasta Ema valimisel osalemise kriteeriumitest, siis läks hari punaseks küll.
Aasta Ema tiitlile võib kandideerida Eesti Vabariigi kodanik, kes koos abikaasaga
on üles kasvatanud vähemalt kaks tublit last. Aasta Emaks valitakse abielu ja pere-
konda väärtustavat, tööelus pädevat ning tunnustatud aga ka ühiskonna elu edenda-
misest osavõttev naine.
No ma pole midagi nii rumalat tükk aega lugenud ja mu igapäevaste lektüüride alla kuulub palju sopakirjandust. Kas ma saan sellest tiitlist õigesti aru – see naine peab olema igapäevaselt laste kasvatamise juures aidatud-toetatud ja samal ajal on tal jätkunud aega käia tööl ja edendada ühiskonda? Ossatupsu, kõige selle kõrvalt jõuad sa veel ühiskonda edendada? Näe, võta oma kuldtäheke.
Ma siis hakkan lammutama neid kriteeriume. “Kes koos abikaasaga” – miks see siis ei võiks olla Aasta Ametlik Abielupaar? Mees on ka ju oma osa andnud? Või siis “abielu ja perekonda väärtustav”. Mida see üldse tähendab? Ma saan aru, et 20 aastat vabasuhtes olnud inimesed ei väärtusta perekonda täpselt samal määral kui need, kes mitu korda abielus on olnud. Kuldsõrmus teeb sinust parema ühiskonna liikme. Ma ei saa aru sellest loogikast. Need, kes lubavad kolm korda erinevaid inimesi elu lõpuni armastada vs need kes ilma paberil lubadusi andmata lihtsalt teevad seda. Ma siin valin ise omale eeskujud, eks? Jällegi kõik inimesed ei abiellu mitu korda, tean. Pooled neist abiellunutest lahutavad küll. Kuna kõik ei abiellu, kuid pooled abieludest lahutatakse, siis ma saan aru, et suurem osa eestlasi ei hinda pereväärtusi. Faktid per Siiri O. Üleüldse, mis see müstiline “pereväärtus” on, mida nad niiväga taga ajavad? Kallid abielus sõbranjed palun valgustage mind, sest mul on tunne, et see on midagi sellist, mis sõrmuse ja abieluvannetega kaasa antakse.
Mul hakkab ausalt öeldes kõrini saama sellest vanatädide ja -onude ühiskonnast. Helmid ja Heinod, kes istuvad kinni oma eelmise sajandi alguse moraalinormides, kus mindi mehele eluks ajaks 20ndate alguses (või enne isegi. mu vanaema oli kahekümnekolmeselt juba vanatüdruk). Oldi koos elu lõpuni, isegi siis kui üldse ikka ei meeldinud üksteisele. Selliste inimeste jaoks on abielu nagu mingi püha lehm, millest välja astumine oli inimese jaoks maailmalõpp või vähemalt korralik põnts. Hüljatud naine (kui mees maha jättis) või räpane hoor (kui naise initsiatiivil midagi toimus). Mingites ringkondades pole see mõttemall ikka veel kadunud. Milleks on vaja jätkata sarnaste mallide surumist peale kui maailm ja inimesed selles on oluliselt muutunud.
Kuidas inimesed saavad naiivselt uskuda, et sa noorest peast teed kohe õigeid sinu elu muutvaid valikuid? Kohe esimese noormehega abielludes avastatakse tihti mõned aastad hiljem, et mõlemad on kujunenud hoopis teistsuguseks kui oldi alguses. Loomulikult on ju okei astuda suhtest välja ja leida partner, kellega on ühised soovid ja teed. Mingis vanuses inimesed nii kiires tempos ei muutu enam ja lootus leida partner pikemaks perioodiks on tõenäolisem. Enamusi selliseid suhteid ei tähistada abieluga, aga see ei tee neid vähem tähtsaks inimese elus. See ei tähenda, et ei hoolita perest vähem kui lahutatakse eelmisest suhtest ja luuakse uue inimesega näiteks kärgpere. Ma ei usu, et keegi, kellel on lapsed, võtaks lahutamist kergekäeliselt, kuid lõppeks võib olla see ainus võitev variant tervele perele. Siin kohal viitaks lennuki ohutusteavitusel öeldavale lausele “kõige pealt aseta hapnikumask endale ja siis alles lapsele pähe”. Mis kasu sellest naisest on, kes upub suhtes, kuid lapse “päästmise” nimel ta hoopis endaga alla veab?
Aeg on Siirid, Helmid ja Heinod pensionile saata ja kujundada uued moraalinormid. OK, eks?
PS Kui ma oleks see ehtekunstnik, kelle prossi nad jagavad, siis ma korjaks selle tagasi.
PSS Kui ma oleks Kersti K, siis ma ei osaleks ka selles protsessis, sest mulle kui naisele ja täisväärtuslikule ühiskonnaliikmele on sellised kriteeriumid solvavad. Ja sellist Eestit ma ei taha.
Like this:
Meeldib Laen...
Birgiti päevaraamat 