… süveneb pohhuism. Ma olen aru saanud, milline inimene ma olen. Akstepeerinud, et on olemas minu juures asju, mis kunagi ei muutu. Aktsepteerinud, et ma ei ole maailma naba ja kõikidele inimestele ei meeldi ning see ei häiri mind. Ma ei oma enam illusioone, et homsest hakkavad asjad juhtuma… hakkan aktiivsem olema, saan lahti mõnest halvast harjumusest, lähen tagasi kooli, olen usinam koduperenaine. Kahjuks on aeg ja korduvad ebaõnnestunud katsed tõestanud, et sellised lubadused minu puhul välja ei mängi. See ei tähenda, et ma ei püüaks teha midagi iga päev, et olla parem ja kannatlikum inimene. Kannatlik olemine on minu jaoks tõsine katsumus.
Samuti, mida vanemaks ma saan, seda vähem respekti on mul teiste inimeste vastu. See ei tähenda, et ma ei respekteeriks neid mingis kindlas valdkonnas, kus nad ongi ägedad, aga inimesed on inimesed. Kõigil on head ja vead. Lihtsalt minu jaoks koosnevad inimesed plussidest ja miinustest. Kui ikka miinused käivad üle plussidest, siis .. njah, ma ei taha sellistega eraeluliselt aega veeta, see ei tähenda, et ma nendega läbi ei võiks saada. Ma ei vihka kedagi, iga inimene on minu jaoks kerge uurimisobjekt. I like to see what makes people tick.
Mul on naljakas vaadata inimesi, kes peavad ennast tähtsaks või üritavad lahedad olla. Mu jaoks on huvitav avastada inimeste juures vigu, mida kas nad ei näe endas või taha tunnistada, et neil on. Mu jaoks on müstilised inimesed, kellel on iidolid või kes veri ninast väljas peavad olema teatud seltskonnas või tahavad tahavad tähelepanu keskpunktis olla.
Kõige rohkem käivad mulle närvidele vinguviiulid, kellele maailm teeb liiga. Selle asemel, et leida ise moodus, kuidas situatsioone, suhteid ja muid asju parandada, käib lihtsalt halamine, kuidas see või teine asi on ikka paha. Mu puhul on jube lihtne, kui mulle midagi ei meeldi, siis ma püüan parandada seda kuidagi ja kui mingil põhjusel situatsioon on parandamatu, siis ma astun situatsioonist välja. Mul on ainult üks elu ja iga päev elada stressis lihtsalt ei tööta mu jaoks. Ma ei eelda ka, et keegi minu eest peaks midagi ära tegema, jällegi tundub, et on kontingent, kes nii arvab, jälle on ootamas neid ees pettumus.
Ja siis ma siin istun oma “kõrgel hobusel” ja vaatan seda sagivat sipelgapesa üleolevalt, nende ebaõnnestumisi või pettumusi ja kõik see puhtalt selle pärast, et nad ei ole nõus endale tunnistama, et nende nägemus endast ei kattu ülejäänud maailma nägemusega neist. Aga see on iga inimese enda asi, kuidas oma elu elada ja ma viitsin tänitada tänapäeval ainult oma kõige lähedastema kallal ja ka seda ainult siis kui ma joogine olen.
Ühesõnaga räägi vähem, tee rohkem, ära kunagi tee kellegi teise pärast asju ja julge võtta vastust sita eest, mida sa oled teinud. Me kõik teeme sitta. Kõige rohkem respekteerin inimesi, kes tunnistavad otse I fucked up. Saa lihtsalt aru, kus viga sisse tuli ja mõtle, kuidas seda enam mitte korrata.
This post is powered by friends not being active on Skype. You rat bastards with your responsibilities and hobbies. Teie süü, et ma siin ennast blameerin.