Silt: stress

Eelmises osas

Postitatud by Birgit

Sai villas käidud. Kuigi lend jäi hiljaks ja vaene Maria pidi Farost sõitma Lissaboni meile järgi ja tagasi keset ööd, sest muidu oleks me pidanud hulpima seal lennukas hommikuni. Kristel ja Gerli tegid pagasi kätte saamisel nii head tööd. Minust oli 0 abi, sest ma sain mental breakdowni.

Villa oli täpselt nii äge kui pildid ja isegi ägedam ja toit oli imeline! See oli nii kosutav! Sai lõpuks rääkida nii paljudest asjadest ja kõige olulisem Brigitte Susanne Hundist, kelle kohta ma enne reisi ei teadnudki kui palju emotsioone mul oli tema suunas oli.

Pärast seda läks väga kiiresti väga hulluks. Uus töö, laste haigused, enda haigus. Kaks erinevat antibiotsi said mu angiinist lõpuks (vist) jagu. Ma pole aastaid nii haige olnud kui detsembris. Maadlemine kõigega – endise elukaaslasega, katseaeg töö juures, haiged lapsed, stabiilne unevõlg! Aasta lõpuks olin nagu kalts. Ma tunnen, et ma olen vananenud umbes 5 aastat 4 kuuga.

Jaanuariks olin ma täiesti sooda. Ei teadnud kes ma olen, kas ma olen, miks ma olen. Möödusid kuupäevad, tähtpäevad. Ununesid olulised inimesed. Viimased kuud ma püüan ennast lihtsalt veepeal hoida. Uued rohud, uued psühhid, uued reeglid. Ma püüan endale nüüd elu jälle sisse puhuda.

Õnneks rohud ja psühhid hoiavad mul hinge sees. Ma ise muidugi võtan endale asju õlule millega ma võib olla ei peaks tegelema uue töö, stabiilselt haigete laste ja sita vaimse tervisega. Ma püüan edaspidi see aasta hästi rahulikult võtta aga samas vahest on nii raske kui soojuspump veab alt nii et ühe lapse toas on 19 kraadi ja teise lapse toas on 26. Või kui kassi poolt näsitud diivan ja kooruv tapeet iga päev vastu vahivad. Samal ajal tegeleda oma äärmiselt dermatiitse lapsega ja teisest otsast pisikesega, kelle elu mõte on ainult teistel rusikate küünarnukkidega teistel seljas elada. Sul pole perekondlikku tugigruppi erinevatel põhjustel. Su kõik nädalavahetused mööduvad mõttes, et kas lastel on lõbus või sa saad elamises midagi teha. Sest üllatuslikult need ei klapi. Samal ajal kui sa püüad järjekordset IKEA kappi kokku panna, siis keegi hüppab mingi kapi tüki peal või kui sa lähed lastega päevaks ära seiklema, siis nõud ja pesu ja maja on nagu seapesa. Ja mu sõbrad võivad siin tõestada, et ma pole mingi puhtusefriik.

Hästi raske on vahel endale öelda – you got this! you can do this! Aga ma pean saama ja suutma.

Praegu olen ma lihtsalt väga väsinud.


Kodumajandamine

Postitatud by Birgit

Üritan maja ümber olevat aeda lasta ümber ehitada. Praegu on olemas ainult kahepoolsed väravad. Ei mingit jalgväravat ja kõige pisemad sõbrad ilma abita ise aeda ei saa. Nüüd kui ma võtan endale nässu, siis ma tahaks maja külgedesse jätta jalgväravad ja sissesõidu ilma väravata, et ei peaks põdema, et autoga manööverdades loom minekut paneb või üldse kuhugi ette või alla jääb.

Aiatüüp üldse ei taha mulle seda aeda teha. Ta on kogu meie suhtluse vältel nii tõrges olnud, et mul tekkis täna kerge stress, kuidas ma inimesele ikka seda tööd peale surun. Hinnapakkumist ma ei ole veel saanud, kuid mind siiralt huvitab, et mis sealt tuleb. Lauad, mida aia jaoks vaja on, peaks ise muretsema ja värvima, sest seda teha ta ei taha. Sissesõiduteel olevate kividega ta ka ei oska tegeleda. Rasmus küsis, et mida ta siis üldse teeks? Onju. Leidsin ta guugeldades. No ma ei tea, miks meil pole mingit ehitustööde portaali? Kus oleks lihtne leida igale kodus tekkinud probleemidele lahendus. Tahad midagi paigaldada, ehitada vms. Väiksed tööd.

Otsi probleemi – “aia ehitus”, “lambi paigaldus”  (sest need ka seisavad juba kuukese toanurgas – ei tasu mulle praegu selle lambiteemaga jaurama tulla, et pane ise, see pole midagi keerulist. Ma pole iial seda teinud ja mul pole võtta ka mingit onu Uunot, kes on mihkel iga töö peale. Nii et ära aja mind närvi.) ja siis maagiliselt antakse sulle ette nimekiri asutustest, kes tegelevad sellise asjaga.

Ulme häbistamine käib ka muide kaasas kui sa ei oska teha mingeid lihtsamaid ehitustöid.

“Mis sul need lauad lõigata ja värvida pole”

“Selles ei ole midagi keerulist lähed ostad Bauhofist nurgad ja siis lased nad seina”

Võtab tuju ära teistelt küsida,  et kas keegi oskab soovitada mingit firmat.

…Käis korra surfas tigedalt netis…

Vapsee… on olemas mingi portaal – http://spetsialist.delfi.ee/et . Mkaaay… proovime.

Otsin projekti

Postitatud by Birgit

Mul on hobi või projekti vaja. Töö tapab elamist. Peale tööd ei ole võimalik seda lülitit leida. Ma kirjeldaks oma tööd viimasel kolmel aastal, et iga hommik visatakse mind pesumasinasse ja iial ei tea, mitu tuhat pööret tsentrifuugmisel on. Saabun asutuse uksest räsitud, pilk ei fokusseeru, aga ma armastan seda aega pesumasinas. Mulle meeldib mu töö, mu töökaaslased. Probleem on uksest välja astudes. Spin cycle käib peas edasi, situatsioone vaja analüüsida, kuidas protsesse parandada, mis tegemata, mida veel vaja teha. Ma tahan, et ma oskaks vajutada “off” nuppu.Naistel on sellega veel eriti raske. Meil on kogu aeg peas mitu browseriakent saja tääbiga lahti ja igast toimub midagi erinevat. Kuna mul on elu igas muus aspektis täielik lebo, siis põhidisko tääbides on töö. Ok, lisaks veel koristamata suss toanurgas, parandusse viimata põrandapesur, vannitoas teha vaja remont, mis õhtuks süüa teha, vanaemale peaks helistama, autole tuleks uued rehvid osta, autoga tuleks käia hoolduses, külmkapis kevadpuhastus teha, korteris kevadpuhastus teha, riideid ostma, LIIGUTAMA, LIIGUTAMA, LIIGUTAMA, vaadata üle koduskindlustuspakkumised, osta soolaleivaks kingitus, orhideed ümber istutada, köögitehnika välja vahetada, sest külmkapp teeb imelikke hääli ja ahjuukse tihendi vedeleb kuskil, suve roadtripiks plaan, lugeda üles kõik sõbrad, kellega aktiivsemalt peaks suhtlema, põdema selle üle, sest sa ei suuda ja ei või ja ei saa, sest sa ei suuda suhelda peale tervet päeva suhtlemist because… job. Which I love.

Ma sain alles mõned aastad tagasi aru, et see on see töö, mis mulle hästi sobib ja meeldib. Siiski ei taha ma mõelda sellest peale kuut ja nädalavahetuseti ja puhkusel. Nii et, vaja oleks midagi, mingit hobi, projekti. MIDAGI, mis mu mõtteid haaraks ja hästi paneks tundma. Võib olla ma olengi sellepärast nii aktiivselt tagasi oma blogis, et mingit vaheldust enda ajule pakkuda. Aga ma jätkan otsimist ja kui ma midagi leian peale painti joonistuste, milles ma olen fucking awesome by the way, siis te raudselt kuulete veel sellest.

Ma ei otsi siit nüüd abi ja nõuandeid ja AbFab –  katsub nüüd mitte pakkuda välja erinevaid trennivariante, eks? Just rant, just something to keep me occupied for few minutes.

Koerad ja sugulased

Postitatud by Birgit

Õhh.. ma vihkan maale vanaema juurde minekuid. Ei, mitte vanaema pärast, vaid vanaema kasvatamust koerast põhjustatud perekondliku guilt tripi pärast. Nimelt võeti aastaid tagasi mu 80 pluss vanavanematele koer, kui nende eelmine väike kähmiknässu ära suri. Kingiti neile onu pere poolt hundikutsikas. Kes kingib vanuritele hundi? Ma satun seal suht harva käima, nii korra paar kvartalis ja kui see kutsik oli sellises pubekaeas, muutus ta raskesti käsitlevaks, sest keegi ei kasvatanud teda, kuulas niivõrd kuivõrd mu isa ja onupoega. Kui ma ükskord seal käisin, siis oli ta väga territoriaalne, urises mu peale ja oli ähvardav. Ma friikisin selle peale korralikult. Peale seda pole ma selle koeraga ühes seltskonnas viibinud. Kui meie tuleme sinna, siis koer pannakse kinni ja hakkab pihta onupere poolne terror minu pihta, et ma olen süüdi, et kallis koer teises toas stressab. Iga kuradima kord. Mu vend kardab seda koera samuti, kuid on seal seltskonnas suutnud sitiuatsiooni lahendada peenelt, et tormakas koer tema väikeste laste pärast kinni pannakse. Sneaky bastard. Samas, ka mina hiilin sinna igakord vennalaste varjus, kuid siiski olen põhipõhjuseks onupere silmis mina.

Minu jaoks on probleem selles, et see koer ei kuula kedagi ja oma isa sabas ringi tuiata mööda vanaema aeda on ka veits naljakas. Isa vähemalt saab natukene aru ja ei survesta mind, kuid arvab, et ma võiks proovida aias lasta koeral endaga tutvuda, millega ma olen põhimõtteliselt nõus ja ma usun, et isa valvsa pilgu all midagi ei juhtu AGA.. no krt, ma ei usalda seda koera. Ta on vanaema ja vanaisa hammustanud, teda ei saa tegema panna midagi, mida ta teha ei taha.  Õõõh..  siiski hullem on see guilt trip. “Sinu pärast on Rossikene kinni” ja mitmed õpetused foobiast üle saada – läheb samasse kanti õpetustega inimestelt, et kui sa liigutad ja elad tervislikult, siis su depressioon läheb ära*. Ehk siis inimesed, kes pole olnud selles situatsioonis, ei saa aru. Selle asemel, et esitada konstruktiivseid küsimusi stiilis, “mis tingimustel sa oleksid nõus koeraga kohtuma”, öeldakse mulle “saa üle”.

What are my options here?

*Jätkata selle guilt tripi ignomist ja vihata iga ihurakuga maale minemist kui selleks ettepanek tehakse.

* Lasta ennast koeraga tutvustada. Võimalikud stsenaariumid
a) kõik läheb hästi ja koer ei stressa mind. Elu on ilus. (tõenäosus 15%)
b) sneaky bastard terroriseerib mind kaugusest ja tekitab minus endistelt stressi ja ebamugavust. ning vihata iga keharakuga maale minemist (tõenäosus 60%)
c) sneaky bastard hammustab mind (btw kui ta seda teeb, siis ma olen ka ise süüdi, sest ta tundis, et ma kardan teda) (15% tõenäosus)

Ülejäänud 10% jääb muu stsenaariumi jaoks.

Ma kardan küll lahtiseid hulkuvaid koeri, kuid sõprade koeri näiteks mitte. Sõbrastusin ühe peo käigus kahe imelise bokseri ja ühe pikakõrvalise vorstnumpsikuga. Teate, kõik oleks palju lihtsam kui ma usaldaks neid koeraomanikke. Ma nagu ei näe, et kedagi huvitaks minu heaolu ja turvatunne. Ma olen koertega kasvanud ja nad on olnud väga numpsid, kuid siiski omanikuna olin teadlik, et rotveileri ja hundisegune Kärri ei ole eriline lastesõber ja ei salli teatud inimesi, ma panin koera kinni kui teatud seltskonnad ilmusid. Aa.. jaa, lisaks käisin temaga koertekoolis ja tüüp kuulas mu sõna.

Guugledasin just mida teha kui koer ründab. Võib olla on hirmul suured silmad, parem oleks. Hea on olla prepared. Äää.. ma olen nii kettasse tõmmanud ennast praegu. Ma ei taha seda faking vaimset igakordset stressi, mida sugulased põhjustavad, ei taha selle koeraga kohtuda. Tahaks, et vanaemale külla minemine ei oleks nii ebameeldiv emotsioon.

Oeh, wish me luck.

[Edit – päev hiljem ja avalikud vabandused oma perekonnale, kes käitus täiesti normaalselt ja mind koeraahistajana risti ei löönud. Nüüd siis pillun paar vanasõna,  mis selle postituse kokku hästi võtavad – hirmul on suured silmad, hommik on õhtust targem.]

* “Sul on ju kõik olemas, miks sul depressioon on?”. Ei, kallis inimene, sa ajad segamini põhjusliku asjaoludest tingitud masenduse, ajukeemia lambi näkku panemisega.