Kuu: oktoober 2013

Ma küll püüan ignoreerida inimeste lollust ja lühinägelikust, aga aegajalt ajab see anum ikka kapitaalselt üle. Mind jubedalt ärritab, et ma pean aktsepteerima inimeste agressiivset käitumist ja suhtumist minusse, ning mul puudub või ma ei näe siis võimalust kuidas seda parandada, kui ainult vait olla ja ära kannatada. Kui ma olen püüdnud inimesele selgeks teha, et see pole aktsepteeritav, siis põhimõtteliselt süüdistatakse mind, et ma olen ise selle põhjustanud. Ja see, kas ma käitun nii, et mu suunas peaks agressiivne olema, on otsustada inimestel, kes mind tunnevad.  Nagu peaga vastu seina jooksmine. Sest sa ei saa midagi selgeks teha, sest nad ei vasta su argumentidele vaid üritavad sinust üle sõita mingi oma kinnisideega. Ja korrutavad seda kuni ma lihtsalt vait jään.

Niih, muud teemad

Mina endale kassi ei võta. Vähemalt seni kuni ma üksi elan. Suutsin eelmisel nädalal oma saapaid talvekindlaks teha laminaatparketi kohal. Ehk siis vusistasin hoogsalt mingit spreid, mille tagajärjel muutus põrand väga libedaks ja kuna tegemist oli veekindla spreiga, siis ei lapiga nühkimine ka ei aidanud eriti. Nii ma siis uisutasin seal nädalakese, sest tegemist oli ju kõige käidavama kohaga, kus seda teha. Teavitasin nädalavahetusel sõpru, et kui ma endast märku ei anna igapäevaselt Skype’is, siis palun teha kontrollkõne, et ma ei vedeleks lõhkise peaga kuskil põrandal päevi. Nüüd on ainus oht elule elutoa vaibake, mis kipub libisema. Sinna tuleb ka silikoonnublud alla panna, vist mingit muud lahendust pole.

Mul hakkab korter varsti valmis saama. Ainult 8 aastat pusin. WC vajab tapeetimist ja põrandat. Köögis tööpinna tagune sein katet – ei tea veel isegi, mis ma sinna tahan. Variante nagu oleks – fototapeet pluss klaas, värvitud sein pluss klaas, värviline klaas, plaadid, mingi mustriga tapeet pluss klaas, öäh.. ma ei viitsi selliseid otsuseid vastu võtta. Samas pole mul selle korteriga kiiret kuhugi. Ma mõtlen siin vaikselt uue korteri peale, aga vääääga vaikselt mõtlen. Sest meil need teised korteriomanikud selles majas ei taha kütte eest maksta, mis tähendab seda, et mul on külm iga talv. See aasta kavatsen agressiivselt minna mingite õigusaktidega vehkima ühistusse, et nad peavad mulle garanteerima vähemalt 18 kraadi.  Igavesti tore ühistu on meil üldse. Fonolukk on katki, maja soojustada ei saa, sest meil on seal üürivõlglasi ja kellelgi pole raha, et tõsta remondifondi. Müüa ka seda korterit ei saa, kuna linnaosas on nende korterite müügihinnad nii madalad. Üks lahendus on laen, mida ma ei taha väga võtta, sest mulle meeldib olla laenuvaba. Väga hea tunne, peaks mainima. Nii et kükitame ja külmetame edasi kuni miskit mõte pähe tuleb.

Elu on kaklus hetkel – äkki ikka on asi minus.

to sit back and relax.

PS Kas kellelgi on head võitlusnippi köögikoidega? Ma jälle viskasin oma kuivained ja maitseained kõik minema, sest avastasin, et mingi linnuke on lendama hakanud.