Mida teha kingitusega, mida avades sa juba saad aru, et sul pole sellega midagi teha? Naeratad rõõmsalt, tänad ja paned kõrvale. Põhimõtteliselt võiks selle lahti pakkides otse prügikasti visata, aga ei. Ei ole viisakas ju! Me paneme selle kuhugi silma alt ära, jõllitame seda frustreerunult nädalaid, kuid, aastaid isegi, seni kuni kinkimise emotsionaalne väärtus sinu jaoks kaob. Siis saab puhta südamega selle prügisse panna.
Üleüldse on kingituste tegemine komplitseeritud protsess. Kõik ootavad läbimõeldud efektselt teostatud üllatuskingitust. Enamasti on see siiski -“a mis sul vaja on?” või raha. A mis mul vaja on, ma saan ise osta ju või on ese nii kallis, et kingituseks seda sulle keegi niikuinii ei osta. Osadel inimestel on raha kinkimise vastu mingi kapitaalne tõrge aga minule oleks parem see 20 euri sula kui 20 euri eest suvalist kingituskraami – mingi keraamiline kujuke, veinipudel, šokolaadikarp või misiganes supermarket pakub. Piisavalt palju kahekümneseid ja ma olen poolel teel oma uue telefoni poole!
Kui sünnipäevale minek, siis palavikuliselt püütakse midagi välja mõelda ja enamasti rebitakse lähimast poest enne sünnipäeva mingi asi, lüüakse rosett teibiga peale ja tuduluuuu… “happy birthday”!
Ma vist tean oma tutvusringkonnas ühte inimest – hei, Piia – kes oskab läbimõeldud kingitusi teha. Kellelgi ei ole oskusi, aega ja energiat mõelda, millega see kingituse saaja sulle seostub. Kingituse teostamisest rääkimata. Ma sain mingi hetk väga palju suitsetamisega seotud kraami reisidelt – vilkuva Eiffeli torniga tulemasina, Alpidega tuhatoos. Nüüd kui ma ei suitseta tuuakse šokolaadikarpe – ma ei ole šokolaadifänn. Nendega sama jama, et kui oled veel üritusel selle karbi lahti teinud ja 4-5 kommi 30st söödud. Sama teema kange pruuni alkoholiga meestel, mida keegi ei joo – viskid, brändid, konjakid. Mingi nõukaaja jäänuk, et peaks kinkima fäänsima pudeli.
Miks kõik see vingumine? Mul nimelt oli just sünnipäev ja ma sain need 80ndate käterätid, mis vanaemadel ikka alles on ja mis ei kuivata nõusid ega ole kenad vaadata. Pluss ma ei taha, et mu niigi väikest elamist ummistaks mingi kraam, mida ma mitte kunagi ei kasuta ja ei paku mulle rõõmu – KonMari, bitches.
Birgiti päevaraamat 