Kuu: aprill 2007

Nüüd ma pean väikese pausi kirjutamises, sest asjad hakkavad ikka täiega ülepea kasvama.

Edaspidisteks märkusteks inimestele, kes mind mingitel põhjustel loevad. Ma kirjutan, mis ma kirjutan. Ma kirjutan siia asju, mida mina tahan, mitte seda, mida teie tahate kuulda. Ma kirjutan enda pärast, mitte kellegi teise pärast. Ma ei kavatse hakata genereerima mingeid lõbusaid lookesi siia, et teil huvitav oleks. See on minu elu, minu hetke emotsioonid, minu mured, minu rõõmud, minu hullud momendid, MINU! Ma ei sunni ju kedagi lugema. Ma ei taha enam kuulda mingeid kommentaare, et-mh, kuna sa midagi huvitavat kirjutad! Põrgut!

Side lõpp!

Kas see on normaalne, ma olin just pikali ja üritasin oma südant normaalsesse rütmi sundida ja siis vaatan lakke ja laes on mustrid ja värvid ja asjad? Mida nad sinna kohvi sisse panevad “suudlevates”?

Täna lisandus mu ülima rõõmu listi veel üks asi- mu auto. I got my baby back. Viisin ta kohe jalutama. Oi, oi, oi, kuidas mulle meeldib autoga sõita- chill! Õnneks oli plaadimängijas isegi üks plaat sees. Lükkasin tümmi põhja ja pöördusin L-Eesti kurvilistele radadele. Jõudsin -Kurepallu ja olin siis sunnitud Tartusse tagasi pöörduma, sest Katz vajas transporti ja silmakontrolli aeg oli ka häbitult lähedal.

Ma sain just EV valitsuselt sõnumi:”Vabariigi valitsus palub: jääge koju, ärge alluge provokatsioonile. EV Valitsus

Ma pean neid kahjuks kurvastama. Ma lähen täna välja jooma, ma allusin Daki provokatsioonile.

Kohvi mõjud minu kehale: käte värisemine, kõne-, tasakaalu-ja tähelepanuhäired, ärevus, second-hand coffee drinking.

Must. Stop. Writing. Now.

Sain pahandada, et ma ei kirjuta piisavalt palju. Aga , eks ma püüa ennast parandada.

Mu muidu vahva päeva rikkus tõsiasi, et ma ei tea arvutitest midagi ja ma olen enda oma korralikult tuksi keeranud. Hetkel teen skänni ja mind on siiani vistud selliste ilusate nimedega, nagu funlove, trojan horse dropper agent, lovegate. Ma ei jaga väga matsu aga tundub, et asi ei ole hea. Siis on mul miski dialog box, mis mind teavitab, et millegi aeg on läbi ja ükskõik kui palju asju ma ära kustutan, see tibla ära ei kao. Kiusatus on kogu kupatus aknast alla lennutada. Aga internet on elu ju!

Kuna täna oli ilus päev, siis ma tundsin ennast jube asjaliku ja teotahtelisena, nii siis võtsin kätte ja orgunnisin endale muusikakeskuse tagasi. Koju jõudes installisin selle kohe üles ja avastasin, et juhe, mis arvuti taha käib on nii lühike, et sülar peab teleka ees olema, et ühendada saaks ja kõik lähedal olevad pistiku pesad on hõivatud. Elimineerisin kõige vähemtähtsa elektrilise seadme-teleka. Lükkasin volüümi põhja ja istusin õndsa näoga diivanile. Rõõmu muusikast ei jätkunud kauaks, sest sadas sisse Patsy, kes oli huvitatud sünnipäeva piltidest ja siis tuli ka Tannu, kes oli huvitatud minu juures ööbimisest. Kui Patsy ja Tannu pilte vaatasid, helistas Daki ja teatas, et Tallinnas on sõda lahti ja et ma ei saavat üldse aru kui tõsine see on. Pärast Tannuga uudiste vaatamist ja uut reportaazhi Dakilt sain ikka küll.

Mind hullult häirib, et mu ajutine üüriline (maksab mulle suitsudes ja söögis) sattus siia sellal kui ma olen endale uued mänguasjad seotanud. Nimelt sain ma siis endale süntesaatori ja muusikakeskuse. Ma ei saa ju mängida nendega! Haa… ma ehmatasin Daki ja Siki päris ära kui nad mulle teisipäeval külla tulid.

Ma olin saanud paar tundi tagasi endale süntesaatori ja olin kogu selle aja klimberdanud ja avastanud põnevaid funktsioone ja… ühesõnaga ma olin nii sillas asjast, et ma peaaegu lausa füüsiliselt värisesin. Noh, ja nemad jõudsid kohale täpselt sellel hetkel kui ma olin ära õppinud Mika- Happy Endingu. Õhtu teemaks pidid olema tõsised asjad aga kuidas sa räägid tõsistest asjadest kui üks lollakalt naeratab kogu aeg ja ei suuda näppe pillist eemal hoida. Nii äge, nii äge, nii äge! Aga muidu oli meil tore-junk, õlle, prillid, eurolaulud.

Spooky, spooky, spooky- mu kõrvaklappidest tuleb Foo Fighters ja telekast samal ajal ka! Erinevad lood siiski. Ma nimelt ei saa kõvasti muusikat kuulata, sest Tannu magab. Niisiis telekas mute´il ja kõrvaklapp peas. Ei- muusikakeskusele ja sündile. Baah…

Nüüd on siis kaks asja, mis minus ülimat rõõmu tekitavad. Teadmine , et mul on võimalus kellegi ajudega mässata (oh, rahvas, informatsioon, eriti valgust kartev informatsioon on VÕIM!) ja süntesaator.

Ilm on ilus ja täna olen mina ka ilus ja hea. Mulle tehti täna abieluettepanek, keset tänavat, täiesti võõras mees aga ta põlvitas ja puha. See oli armas.

Nii, viimane suits läks just. Ma ei nautinud seda pooltki nii palju kui võiks, sest teadmine, et ma ei saa endale suitsu osta enne palgapäeva vasardas kogu aeg peas. Külmkapis on vahukoor ja üks õlle. Õhtusöögiks õlle ja magustoiduks hot shot? Pangakontol 1 kroon. Rahakotis 15. Viimased teksased läksid katki (jah, Maile, võtame ikka selle palgi istumise alla, milles on miljon naela).

Hapu.

Hommikul ärkasin selle peale, et Maile helistas ja teatas, et Katzul on mingi jama ja et me lähme nüüd sinna ja üleüldse, kuna ja kuidas sa koju läksid eile peolt? Hmm.. see oli hea küsimus, kuna mu mälu oli otsustanud tuleviku tarbeks ruumi teha, siis oli peo lõpp ja koju saamine ära diliiditud. Ma improviseerisin vastuseks kõige tõenäolisema versiooni. Tulin. Üksi. Taksoga. Pilk rahakotti näitas, et transport oli maksma läinud 40.-. Natuke kardan teada, mis moodi ma koju sain, sest takso maksab ju rohkem.

Enesetunne oli täitsa hea. Järeldus- ikka veel purjus. Lükkasin endale krohvi näkku ja Maile võttis mu peale. Võtsime poest tordi ja kimasime Katzu poole. Ukse avas, kolmandal katsel, täiesti ebakaines olekus Katz. Kes veel ei tea, siis Katz on enamasti alati kaine ja kirjutatud Daki raamatusse sisse kui meie südametunnistus.

Tuli välja, et tema oli peolt minnes rahvast koju kaasa võtnud ja umbes kell 8 joomise lõpetanud. Siis viskas ta seltskonna välja ja kutsus oma “püsikorralduse”, ning see vist ei läinud täpselt nii nagu plaanis ja viskas selle ka välja. Seal ta siis oli- meie südametunnistus- tekkidesse mähitud, ikka veel purjus ja jututujus. Meie Mailega ainult kuulasime, naersime, sõime torti, jõime kohvi ja kannujooki. Kui me paari tunni pärast sealt lahkusime oli Katz voodisse jõudnud ja tal hakkas vaikselt paha.

Daki- “Tead, Jri saatis mulle eile öösel lühikesi sõnumeid. Oota, ma otsin kohe telefoni üles….oota…. oota, kus mu telefon on? Ma räägin sinuga ju!”

Dakiga on ikka meil täiesti hull telefonisuhe. Me räägime vähemalt 4 korda ja saadame üksteisele 5-6 sõnumit päevas. Me lihtsalt peame jagama kõike, mis meiega juhtub, sest enamasti keegi teine ei saa aru, miks me neid sündmusi naljakaks ja huvitavaks ja märkimisväärseteks peame.

D-“Omg! Supernaturalis teevad nad tuuri stars hollows! Deanil on meganägu, kui öeldakse, et vb näeme one of shows stars. Gaaad! Laughed my pants off.”

Istusin just 30 mini ühe vandiga telefoni otsas, kes keeldus vestlust lõpetamast, sest talle meeldis mu hääl. hee..koomik! Meelitav, jah, aga tüütu!

Samas sai Patsy eile mu egot “tõstva” lausega hakkama kui ma temaga temaga telefonis rääkisin

“Mis su häälel viga on? Sa nagu oleks kolm päeva joonud!”

Võta nüüd näpust.

Pännasin endale kõrvaklapid kõrvallaualt ja nüüd kuulan muusikat. Kurb on natuke, et ainuke koht, kust ma tean, et tuleb midagi on youtube. See ei ole huvitav! Aga üldiselt on tööpäeva viimane pooltund kõige igavam.