Mu keha kattub külma higiga kui ma mõtlen sellele, et ma pean endale soetama mingi riideeseme või jalanõu. Miks midagi maagiliselt kappi lihtsalt ei ilmu. Kogu see protsess on vastik. Lähed poodi – korjad mingi hunniku asju kaasa, riietusruumi. Riided seljast, prooviriided selga ja pärast oma riided uuesti selga. Uus ring poes, uued prooviriided. Sama jant. Pärast on väga kalts tunne ja koju jõudes kohe duši alla. Vähe sellest, Tartu linnas pole mitte ühtegi kuradi poodi, mille riidevalik mulle meeldiks. Üks on, see pannakse kohe kinni.
Tänane saaga algas teksastest. Mitte üheski poes pole minu pikkuses teksaseid. Obviously, kuna ma olen friggin Eiffel. 36 pikkus on üle mõistuse nõuda. Denim dreamis oli skinny jeans variant olemas, mis pikkuse poolest oleks võinud sobida, aga selles poes polnud minu numbrit ja saadeti Tasku Guessi, ma uurisin huvi pärast palju maksavad. 120 euri. Hell no! Mul on plaan ühe riidenumbrivõrra kaalus alla võtta lähimas tulevikus ja no mis krdi kasu mul on skinny jeanidest, mis siis on not so skinny jeans. Fuck it. Kannan seelikuid ja kleite siis. Ostsin mõlemad.
Kingapoodides on sama teema. Mul on jala number 41. Mis ma leian, et on väga viis arvestades mu pikkust. Kingapoes on šoppamine sama. Kõige pealt vaatad, mida on 41 suurust ja siis proovid jalga ja alles siis vaatad, mis moodi see king välja näeb. Enemasti kipub see šoppamine käima nii, et hõiskad puhtast rõõmust kui su numbrit on ja siis on suva milline see tuhvel välja.näeb. Jalavari olemas. Ma ei osta kunagi kingi mõttega – oh, pretty! Gots to have it. Sest minu jalanumbriga inimesed pole mõeldud ilusaid asju ostma. Enamasti on suuri numbreid ainult mingeid pagana pastlaid alles. Ja siis on need päevad kui mitte ükski king ei lähe jalga. Näiteks täna. Leidsin mingi kinga, mis oli 42 ja siis ka see oli väike. Vedasin oma vihased lestad koju.
Niih.. vähemalt saab tänane päev ainult paremaks minna.
Birgiti päevaraamat 