Kuu: november 2009

Seriaalikas

Postitatud by Birgit

Kodus istumisega on üleval olemine täiesti kaootiliseks muutunud. Ma tunnen puudust kohustusest ärgata. Täna magasin süüdimatult kella kolmeni pärastlõunal. Ma olen üks sellistest inimestest, kes võiks kogu aeg magada. Seda ma ka haiguse ajal olen teinud. Kui ma ei maga, siis ma vahin lõputult seriaale.

Haiguse esimese poole nädalaga suutsin ma ära vaadata kõik seriaalid,  mis mul vaatamata olid jäänud eelnevate nädalate jooksul. Teisel poolel otsisin häid uusi või kahe silma vahele jäänud seriaale. Nüüd on seis selline, et ma otsin seriaale, mille vaatamine mind ei häiri ja täiesti endast välja ei vii.

Seriaalide otsimise ajal üritasin abi leida ka imdb edetabelitest. See aga valmistas mulle suure pettumuse. Ameeriklaste huumorimeel on ikka väga mööda.  Ma ei saa aru sellest. Üldse! Sarjad (ma ei kavatsegi neid linkida) “Glee”,” Community”, “Curb Your Enthusiasm”, “It´s Always Sunny in  Philadelphia”… viimasel on imdb hinne 9,6 ja sarja iseloomustav kommentaar,”It´s Seinfeld on crack”.  Hell no! Seinfeld OLI naljakas.

Aga leidsin ka päris huvitavaid sarju ja neid ma lingin küll. Brittidelt “Misfits“. Komöödia, draama, sci-fi, fantaasia. Briti pubekad saavad tormis endale üleloomulikud võimed ja esimeses osas tegelevad oma võimete avastamisega. See sari on õudukas! Hullult äge oli esimene osa. Verd ja kisa taevani. Mulle tavaliselt ei meeldi selline värk aga see kord teen võib olla erandi. Mul veel kaks siiani välja tulnud osa vaadata ja siis saab lõpliku otsuse teha. Veel leidsin krimidraama “White Collar“, milles mängib peaosa näitleja, kes “Chuckis”  Bryce Larkinit mängis – Matthew Bomer. Tüübil on selline pupill, mis on kogu aeg väike ja see hullult häirib. AGA mitte tema friikidest silmadest ei tahtnud ma rääkida vaid hoopis sarjast, kus ta mängib criminal mastermindi, kes lastakse välja vanglast tingimusel, et ta FBI-ga koostööd teeks. Täiesti vaadatav. Erutusest mul varbaid just krõnksu ei tõmba aga ega iga sari ei peagi ju 🙂

Täheldada on aga jubedat põuda lühikeste sitcomide maastikul. Lisaks eelpool mainitud jubedustele on ka hetkel enda listis olevad hakanud maha käima. “HIMYM” on äärmiselt ebastabiilne ja pingutatud hetkel. Suures osas halb vaadata. “Big Bang Theory” –  nääh.. sõu-sõu. Kahtlemata selle hooaja siiani parim uustulnuk ja suurim varvaste krõnksutaja on “Cougar Town”. Ära peaks ka märkima “The Middle” ja “Modern Family”.

“Cougar Townis” on Courtney Cox, kes mängib lahutatud 40aastast naist nimega Jules, kellel on puberteedieas poeg, eksmees, kes arvab ikka, et on kakskümmend, kaks üksteist vihkavat sõbrannat, keskealine noori naisi magatav naaber. Kõige selle kõrvalt otsustab Jules pikalt saata sotsiaalsed normid ja hakkab kohtamas käima endast poole nooremate meestega. Sari on mõnusalt kiire tempoga ja eelkõige õel. Sarjas mängib veel ka Christa Miller, kes mängis “Scrubsis” dr Coxi abikaasat Jordanit. Mis “Scrubsist” sai?

“The Middle” ja “Modern Family” on mõlemad sarjad perekondadest. Nagu  sarja pealkirjad ka viitavad, siis “The Middle” on sari keskmisest perekonnast, keskmises ameerika linnas. Perepead mängib Neil Flynn – The Janitor “Scrubsist”. “Modern family” – lugu kolmest omavahel seotud perekonnast. Üks on klassikaline – ema, isa ja kolm last. Teine on hiinast lapse adopteerinud geipaar. Kolmas – vanem rikas mees, tema noor mehhiklannast naine ja tolle ülekaaluline poeg eelmisest abielust. Sari ise on feikdokumentaal.

STV jättis mulle kaks kanalit hetkel – ETV ja Kanal2, ning viimaselt tuleb Jean Claude Van Damme film. Mmmm… Kell näitab väga varast hommikutundi. Und pole. Tuleb teha väike kohvi, võtta jõulukeeksi kõrvale ja alustada värsekelt saabunud “Never Mind the Buzzcockside” osade vaatamist.

Kui olete leidnud uusi ja põnevaid seriaale, siis olge head ja jätke mulle ka Nännide lehele.

Bleh

Postitatud by Birgit

Jagaja kaas, rootor, küünlad – tarraaaarraaaaa!!! Pljuss, sumps vajab välja vahetamist. Häv joorself ä merri litl kristmas…

Ei nagu päriselt ka saate heinast kootud seinakaunistusi jõuludeks. A värvilisi. Mul on vildikaid.

Jaaa… tagasi

Postitatud by Birgit

Viirusest tingitud tüsistused – nii nad mulle ütlesid. Antibiootikumid peale ja veel üks nädal kodus. Oh joy!

Lõbusatest seiklustest täna (ja kell on alles 12! ). Mu auto üks rehvidest oli tühjaks vajunud ja peale arstil käiku suristasime Katsiga rehvi uuesti täis ja sõitsin rehvi parandama. Ta vajus  mul eelmiseks reedeks tühjaks, kuid poisid lasid rehvi kolmapäeval täis. Kuhu ma vahepeal oma viirusega ikka kärutanud oleks. Neljapäeval läksin tšekkima rehvi, siis oli jälle toss. Rehvivahetuse praak. Nii ma siis sõitsin vaikselt parandusse ise mõttes autot kiites, et ikka kui vaikselt sõidab ja pole kunagi probleeme valmistanud, nuputades, kust ma saaks oma kapotile mustad kleeplilled, mis kataksid paari maha tulnud värvilaiku. Oleks selline fäänsi ja mitte väga girly. 😛

Paranduses selgus, et rehv lekkis nagu joodik peale suurt õlleprallet. 90 eegu eest tehti kõik korda, samal ajal kui mina palavikust higistades kõrvalt vahtisin.  Uduste silmadega minema sõites otsustasin poodi minna, et nädalavahetuseks külmkapp täis osta. Sada meetrit töökojast hakkas auto täiesti ebanormaalselt turtsuma. Poole gaasi vajutamise pealt kadus jõud tagant ära ja tegi põk-põk. Vahetasid käigu väiksemaks tõmbas hetkeks normaalseks ja siis jälle põk-põk. Kõik mu seest tõmbus külmaks. Ma polnud kunagi jäänud autoga tee peale. Noh, bensiini miinusesse sõitnud olen aga see on lahendatav.

Ma tean kui mu auto teeb bensiini-ei-ole-põk-põki ja aku-on-tühi-põk-põki. See ei olnud kumbki neist. Peale selle on paak pooltäis ja aku uus. Kuna ma ei tea autodest mõhkugi, siis helistasin kohe sõbrale. Peale seda kui ta oli naermise mu üle lõpetanud (põk-põk polevat mingi arusaadav kirjeldus), päris ta kus ma olen. Ma olin eksinud kuhugi Variku kanti, sest ma keerasin Aardlast suvalisse tänavasse ja mu sisemisel Tartu kaardil laiutab seal hall auk. Mingid krdi linnu tänavad olid ja mitte Tammelinna linnud – neid ma tean, vaid Variku linnud. Jaak guugeldas mu ära ja kümne minuti pärast oligi kohal. Selle aja peale oli auto täiesti surnud ja seisis. Käima ei läinud. Jaak näppis ühte ja teist kohta ning kahtlustas jagajat. “Nu, ei anna sädet.” Võttis mu sleppi ja sõitsime autohaiglasse. 20 meetrit kohast, kus ma olin rehviparanduses olnud. Deem…

Kohale jõudes suvatses Tumepunane Lilleke jälle käima minna. Põksudes ja muid kurje hääli tehes. Jätsime ta sinna ja lubati õhtuks korda teha. Eks ma siis saa teada, mis värk oli.

Mul oli endal nii tühi olla. Auto kaks korda parandusse päeva esimese kolme tunni jooksul, ma ise ikka veel haige. Ma sain nädala jooksul esimest korda välja ja lootsin, et ma ühe käiguga saan lisaks arstile ja  rehvile käia poes, et teised seda minu eest tegema ei peaks. Päeva päästis Piia, kellega otsustasime erinevad viirused sassi ajada ja koos poodi minna. Selku ees musta huumorit visates arutasime, kas oleks pidanud kaaskodanike tervisele mõtlema ja maskid pähe panema?

Nädalamuretseja tiitli sai endale mu vanaisa, kes mu ema rongaemaks nimetas, sest too ei helista mulle iga tund ja ei joonista graafikut mu temperatuuri muutuste kohta. Mul ei ole seagripp! Mul oli mingi muu viirus. Ülemised hingamisteed ja nii edasi. Iga päevaga uus vidin, mida valutada.