Kesse võtab endale korraga kassipoja ja kutsika? MINA! Kuna mu selle nädala loomapildikvoot instakas ja feissis on täis, siis ma kavatsen selle postituse uputada loomapiltidega üle.
Kiisu Bät-Rick & kõige kurvem kutsikas Simmo
Kuidas koer ja kass läbi saavad?
Oeh, nüüd on kohe kergem.
Ma ei viitsinud sellele gifile filtreid (#nofilter) toppima hakata, aga Saaremaal tüdrukutega hängides püüdsin läbi teha kõik standardselfienäod, mis sotsiaalmeediast vastu vahivad. Panin kiire gifi neist kokku.
Ärge saage valesti aru, mul ei ole selfiede vastu midagi. Mul on probleem teatud tüüpi selfiedega. Iga kord kui tuleb mingi selfie kõne alla, siis minus tõstab pead väike kurat, kes peab ka kohe seda parodeerima. Piia panustab ka, kui tal aega on. Reet annab pealkirju ja muid kasulikke soovitusi stiilis, “pane see “rate aastal 2002″ filter ka, kus kõik on sitaks udune”. Selfied sotsiaalmeediasse 90% ajast ei jõua ja lollitamised jäävad Skype’i või Instagrami chattidesse.
Tänase päeva ärritaja: Mõtlik nägu stiilis nagu sul oleks olemas sõpru, kes sind salaja pildistavad, kuna sa näed just sellel hetkel välja nii kuradima armas ja diip… said no friend ever.
Ma ei tea, miks me Piiaga ühele poole vaatame. Ju siis seal on mõtlikum. Mulle meeldivad üldse sellised “tabatud hetkeemotsioon” selfied, sest need on nii selgelt poseeritud, ise pildistatud ja õnnestunud katsel 24. Ma lihtsalt vaimusilmas kujutan ette, et mis krimpsutamine seal käis. Selle minu pildi tegemiseks läks kolm katset ja kõvasti vandumist. Ma ei oska ühe käega selfiet teha ja pidin timeri panema.
Teine tänane ärritaja – Preili Nartsissist. Kui see inimene teeb midagi või on kellegagi, siis on ainult tema nägu pildil. Mul ühe tuttava feissbukk koosnebki ainult sellistest. Pealkirjadega – tööle! trenni! sõpradega väljas! Feeling lucky! – selfie, selfie, selfie, selfie, selfie. Ja kogu aeg sama nägu. Kulmud natuke kõrgel, kergelt nägu profiilis, pildistatud suunaga ülevalt alla
Õudsed on ka need tüdrukud, vabandust juba soliidsemas eas naisterahvad (minu vanuses), kes panevad üles maksblurriga pilte, millest kajab nii meeleheitlikult läbi, et nad arvad, et nende nägu vajab tuunimist photoshopiga või ei suuda aktsepteerida juba tekkinud kortse ja siis tõmbavad mingi tatikihi sinna peale. Pilt on enamasti ka kuskilt grupipildilt cropitud või siis selline kahekäe selfie.
Ok, ma enam ei viitsi bitchida. Varsti jälle.
Sorry for the long post. Here is a potato for you.
Mis juhtub tõsieluseriaalide telgitagustes? Draama looja oli ise sarja “Bachelor” produtsent paar aastat. Tundub, et maailm, mis seal valitseb ongi nii kole kui see sari näitab. Produtsendid valetavad, petavad ja manipuleerivad, et ainult kätte saada money shot, miski pole püha neile. Mida vaimselt ebastabiilsem osaleja, seda parem. Esimene mul vaadatud ja soovitan kõigile, kelle elusse veidi võltsdraamaga särtsu vaja lisada.
“UnREAL” – imdb ütleb 7.9
Rick Astley still going strong.
L72.1 – KARVANÄÄPSU- E TRIHHILEMMITSÜST
Kas keegi seletaks mulle põhjust, miks arst läks selle kallale vedela lämmastikuga kui ta just sekund enne oli öelnud, et see on kosmeetiline, selle eemaldatakse ainult kirurgiliselt ning mul pole mõtet seda teha, kuna sellest jääks alles arm, mis on suuremad kui see nublu jalal. Enne oli seal lihtsalt väike muhk naha all ja selle asemel nüüd on mul seal rõve must kärbunud nahaga mügarik. Juba teist korda selle arsti juurde minnes tõmbas ta selle vedela lämmastikuaparaadi välja kiiremini kui kauboid relva Metsikus Läänes. Reaalset tulemust ei olnud kummalgi puhul. Rasmuse mingi nahavidin tõmmati ka sama kiirelt maha. Not happy. Järgmine kord teine arst vaja leida.
Üritan maja ümber olevat aeda lasta ümber ehitada. Praegu on olemas ainult kahepoolsed väravad. Ei mingit jalgväravat ja kõige pisemad sõbrad ilma abita ise aeda ei saa. Nüüd kui ma võtan endale nässu, siis ma tahaks maja külgedesse jätta jalgväravad ja sissesõidu ilma väravata, et ei peaks põdema, et autoga manööverdades loom minekut paneb või üldse kuhugi ette või alla jääb.
Aiatüüp üldse ei taha mulle seda aeda teha. Ta on kogu meie suhtluse vältel nii tõrges olnud, et mul tekkis täna kerge stress, kuidas ma inimesele ikka seda tööd peale surun. Hinnapakkumist ma ei ole veel saanud, kuid mind siiralt huvitab, et mis sealt tuleb. Lauad, mida aia jaoks vaja on, peaks ise muretsema ja värvima, sest seda teha ta ei taha. Sissesõiduteel olevate kividega ta ka ei oska tegeleda. Rasmus küsis, et mida ta siis üldse teeks? Onju. Leidsin ta guugeldades. No ma ei tea, miks meil pole mingit ehitustööde portaali? Kus oleks lihtne leida igale kodus tekkinud probleemidele lahendus. Tahad midagi paigaldada, ehitada vms. Väiksed tööd.
Otsi probleemi – “aia ehitus”, “lambi paigaldus” (sest need ka seisavad juba kuukese toanurgas – ei tasu mulle praegu selle lambiteemaga jaurama tulla, et pane ise, see pole midagi keerulist. Ma pole iial seda teinud ja mul pole võtta ka mingit onu Uunot, kes on mihkel iga töö peale. Nii et ära aja mind närvi.) ja siis maagiliselt antakse sulle ette nimekiri asutustest, kes tegelevad sellise asjaga.
Ulme häbistamine käib ka muide kaasas kui sa ei oska teha mingeid lihtsamaid ehitustöid.
“Mis sul need lauad lõigata ja värvida pole”
“Selles ei ole midagi keerulist lähed ostad Bauhofist nurgad ja siis lased nad seina”
Võtab tuju ära teistelt küsida, et kas keegi oskab soovitada mingit firmat.
…Käis korra surfas tigedalt netis…
Vapsee… on olemas mingi portaal – http://spetsialist.delfi.ee/et . Mkaaay… proovime.
Peaks ka endale mingi kolumni sebima. “Tädi Birgit teab” või “Kurda Birgitile”. Ma niikuinii tundub, et kogu aeg targutan, miks mitte kasutada seda for greater good ja anda nõu inimestele? Keegi niikuinii seda nõu kuulda ei võtaks, aga nõu oleks hea ja aus. Keegi sõpradest ei saaks nüüd mul küll öelda, et ma oleks neile kunagi andnud halba nõu. Okei, üks arvab, aga ta veel on pime oma mures, küll ta varsti näeb, et mul oli õigus. Kui igast tohlakad saavad tänapäeva meedias arvamust avaldada, siis miks ma ei võiks tuua inimestele valgust ja selgust ellu? Ah?
CV on ka ropult hea:
Läbitud kursused:
Miks mitte küsida asju inimese käest, kes annab sulle brutaalselt ausa vastuse ja ei valeta sulle näkku nagu su sõbrad seda teevad, sest heal juhul nad valetavad selle pärast, et nad ei taha sulle halvasti öelda ja halval juhul, et sinu kõrval paremad välja paista.
I can scratch your itch
… süveneb pohhuism. Ma olen aru saanud, milline inimene ma olen. Akstepeerinud, et on olemas minu juures asju, mis kunagi ei muutu. Aktsepteerinud, et ma ei ole maailma naba ja kõikidele inimestele ei meeldi ning see ei häiri mind. Ma ei oma enam illusioone, et homsest hakkavad asjad juhtuma… hakkan aktiivsem olema, saan lahti mõnest halvast harjumusest, lähen tagasi kooli, olen usinam koduperenaine. Kahjuks on aeg ja korduvad ebaõnnestunud katsed tõestanud, et sellised lubadused minu puhul välja ei mängi. See ei tähenda, et ma ei püüaks teha midagi iga päev, et olla parem ja kannatlikum inimene. Kannatlik olemine on minu jaoks tõsine katsumus.
Samuti, mida vanemaks ma saan, seda vähem respekti on mul teiste inimeste vastu. See ei tähenda, et ma ei respekteeriks neid mingis kindlas valdkonnas, kus nad ongi ägedad, aga inimesed on inimesed. Kõigil on head ja vead. Lihtsalt minu jaoks koosnevad inimesed plussidest ja miinustest. Kui ikka miinused käivad üle plussidest, siis .. njah, ma ei taha sellistega eraeluliselt aega veeta, see ei tähenda, et ma nendega läbi ei võiks saada. Ma ei vihka kedagi, iga inimene on minu jaoks kerge uurimisobjekt. I like to see what makes people tick.
Mul on naljakas vaadata inimesi, kes peavad ennast tähtsaks või üritavad lahedad olla. Mu jaoks on huvitav avastada inimeste juures vigu, mida kas nad ei näe endas või taha tunnistada, et neil on. Mu jaoks on müstilised inimesed, kellel on iidolid või kes veri ninast väljas peavad olema teatud seltskonnas või tahavad tahavad tähelepanu keskpunktis olla.
Kõige rohkem käivad mulle närvidele vinguviiulid, kellele maailm teeb liiga. Selle asemel, et leida ise moodus, kuidas situatsioone, suhteid ja muid asju parandada, käib lihtsalt halamine, kuidas see või teine asi on ikka paha. Mu puhul on jube lihtne, kui mulle midagi ei meeldi, siis ma püüan parandada seda kuidagi ja kui mingil põhjusel situatsioon on parandamatu, siis ma astun situatsioonist välja. Mul on ainult üks elu ja iga päev elada stressis lihtsalt ei tööta mu jaoks. Ma ei eelda ka, et keegi minu eest peaks midagi ära tegema, jällegi tundub, et on kontingent, kes nii arvab, jälle on ootamas neid ees pettumus.
Ja siis ma siin istun oma “kõrgel hobusel” ja vaatan seda sagivat sipelgapesa üleolevalt, nende ebaõnnestumisi või pettumusi ja kõik see puhtalt selle pärast, et nad ei ole nõus endale tunnistama, et nende nägemus endast ei kattu ülejäänud maailma nägemusega neist. Aga see on iga inimese enda asi, kuidas oma elu elada ja ma viitsin tänitada tänapäeval ainult oma kõige lähedastema kallal ja ka seda ainult siis kui ma joogine olen.
Ühesõnaga räägi vähem, tee rohkem, ära kunagi tee kellegi teise pärast asju ja julge võtta vastust sita eest, mida sa oled teinud. Me kõik teeme sitta. Kõige rohkem respekteerin inimesi, kes tunnistavad otse I fucked up. Saa lihtsalt aru, kus viga sisse tuli ja mõtle, kuidas seda enam mitte korrata.
This post is powered by friends not being active on Skype. You rat bastards with your responsibilities and hobbies. Teie süü, et ma siin ennast blameerin.
Birgiti päevaraamat 