Päris hirmus on avastada, et sa hakkad jõudma sellisesse pohhuismifaasi, kus see võib hakata juba crazy lady mõõtmeid võtma. Mind on kasvatatud alati mõtlema selle, mis teised sinust arvavad. Kõik mu kahekümnendad möödusid ärevas emotsioonis, et äkki ma tegin või ütlesin midagi, mis kedagi solvas. Alles kolmekümnendates sain aru, et ma olengi teistsugune ning mul raskem mingeid situatsioone hallata aga see on ok. Mu nii öelda halvasti ütlemised ei tulnud iial reaalsest pahatahtlikust soovist vaid pigem kehvast suhtlemisoskusest ja sõnade valikust. Muud negatiivsed emotsioonid, mis teistest põhjustasin ka puudlikust elukogemusest. Kolmekümnendates järsku käis klõps ära, et miks mind peaks kottima see, mis teised minust arvavad? Samuti aitasid rohud. Kui ma esimesed 40 aastat oma elust ei suutnud uinuda, sest iga kord kui ma magama jäin hakkas käima highlight reel kõikidest asjadest elus, mis ma olen valesti teinud, taustaks mustlasmuusika ja ainus asi, mis aitas uinuda oli käima panna mingi seriaal, mis selle kõik summutas, siis nüüd ma panen silmad kinni ja vaikus! Imeline!
Ma kolmekümnendates sain lõpuks aru ka, et ma ei saa hoida oma lähitutvusringkonnas inimesi, kes mulle igapäevaselt stressi tekitavad ja kellega suheldes peab käima munakoortel. Is not worth it. Viimase aastaga on mu suhtumine ellu kapitaalselt muutunud. Ma tean kes ma olen. Mul on usk oma võimetesse suurem kui varem. Ma lihtsalt tunnen ennast hästi ja tahan sama teistele enda ümber. Naudin täiskasvanu olemist ja kui hästi ma hakkama saan. Kui vanasti oli see ainult mingi mõnepäeva või nädalane periood, siis ma olen tundnud ennast hästi viimased 8 kuud järjest ja mõõnasid on olnud üksikuid päevi. Esimest korda elus on ka tunne, et kui ma võtan midagi ette, siis ma teen seda või olen suuteline saavutama. Isegi siis kui tekivad takistused. Varasemalt olen alla andnud esimeste komistamiste peale. Ma ei arva enam, et kui ma midagi uut tegema hakkan ja mul see kohe hästi välja ei tule, siis järelikult ma pole võimeline seda tegema.
Aga tulles tagasi selle pohhuismi juurde, siis viimasel ajal olengi lõpetanud hoolimise kui täiskasvanud inimesed ei käitu vastavalt oma eale. Ma olen läbi aastate õppinud sellest väga hästi aru saama, et see kui nad minule halvasti ütlevad, tihti ei ole seotud minuga. Ma ei kaota und selle pärast, et keegi küsib mu käest kolm kuud peale lapse sündi (nad teavad seda), kas ma olen rase. Ei, kulla inimene, ma olen lihtsalt paks. Üllataval kombel on see probleem väga paljude mu lähikondlaste jaoks, mõni neist ka lausa soovitanud kaalu alandavat operatsiooni kuna “sa ju ise ei saa hakkama sellega”. Samas osade “heasoovijate” enda BMI on suurem kui mul nii et seda raskem on mul aru saada, miks minu oma neid nii häirib ning mu blogi ongi koht kus ma saan selliseid asju lahti mõelda.
Ma tahan proovida olla kahekümnese neurootiku asemel neljakümnene enesekindel blooger.
Tere ma olen Birgit vol2022
Kasvatan kahte last oma eksiga. Alustan maja kapitaalremonti ning tööd uuel juhtival positsioonil. Vehklen boomeritega. Leian iseennast. Saan paremaks inimeseks. Oh, mul on teile nii paljust rääkida!
This post is powered by Zoloft
Birgiti päevaraamat 
Tere üle pika aja! Sa näed hea välja.