Teate, mis on kõige tüütum? Kui sul tuleb alles keskeas tahtmine hakata liikuma ja see on selline liikumine, mis pole ajendatud paanilisest kaalu kaotamise soovist vaid pigem sellest, et tahaks olla tugev, painduv ja et oleks võhma. Mul on vaja ajada oma pupsikuid taga, neid süles kanda (vahel korraga) ja kiirelt põrandalt püsti tõusta, ilma et mu neljakümneaastane keha sellest järgmiseks paariks nädalaks mingit traumat saaks. Samuti oleks tore osata igasuguseid erinevaid spordialasid, mis nooremana õppimata jäid. Sest ma polnud ju sebinud ennast liikuvate inimeste seltskonda vaid Pirogovil ja baarides odava õlle joomise seltskondadesse.
Aga mis on tüütu kõige selle juures on see, et pea võimatu on leida mingit head stardiprogrammi, millega alustada. Sest kuigi kuulutused räägivad, kuidas neil on treeningud algajatele, siis pärast seda algajate treeningut sa saabud sealt oksemaik kurgus ja maksimaalse kurbusega, sest sa ei suuda seda algajate programmi kaasa teha ning sinna tagasiminek ei tundu midagi sellist, mida sa tahaks teha, sest see on sinu jaoks lihtsalt 45 min läbikukkumist. Inimesed, kelle elu on spordi tegemine, ei saa aru KUI nõrgad me oleme ja kui raske meil on leida erinevatel põhjustel motivatsiooni ja luua liikumine enda rutiiniks. See pole lihtsalt otsus, mis tuleb vastu võtta elus. Vahel on elu kaos ja just eriti emadel, kellel väikesed lapsed ning OMA aega napib.
Nii et kui ma hakkasin uuesti oma füüsilise enesetunde projektiga pihta, siis ma juba elimineerisin eos ära igasugused rühmatreeningud. Ma ei suuda ja taha rühmas feilida, misiganes siis tehes – koordinatsioon, jõud, võhm – mul pole ühtegi neist. Füüsiline liikumine peab valmistama mulle positiivseid emotsioone, et ma tahaks tagasi minna ja edasi teha. Ma siis proovisin alustuseks jõusaali. Võtsin eratreeneri ja rääkisin oma soovid ära. Ütlesin, et ma olen sellises kohas elus hetkel, kus ma saan jõusaalis käia paar korda nädalas, ma ostsin endale sangpommi koju, millega harjutusi teha kui ma ei saa minna jõusaali. Ütlesin ka, et ma tahan väga rahulikult alustada ja ma ei taha teatud asju teha – kükke kangiga ja kükke üldse – sest mul on kehv põlv ja ma ei tea miks. Mida mu eratreener tegi? Põhimõtteliselt peale esimest sessiooni oli tal see informatsioon peast väljas ja ma olin tegemas kangiga läbi valu kükke. Ja kui ma räägin teile, et ma olen terve elu vältinud kükkide tegemist, sest mu põlv on liiga valus ja liikuv olnud minu keha alakaalust ülekaaluni, siis ma mõtlen seda. Mul on 0 lihast küki tegemiseks. Samuti kui ta lõpuks mulle tegi treeningplaani, siis see kätkes endast 3x jõusaali, 1x sangpommiharjutused ja iga päev 30-120mini kardiot. Samuti oli jõusaali harjutuste all kükid kangiga. Ma sügavalt kahtlen, et neid lihaseid muud moodi ei saaks arendada. Ja ma olin väga vihane, pettunud ja surusin selle kirja kiirelt postkasti.
Tegin oma plaani. Kolisin teise jõusaali, kus vähem rahvast. Esimeses jõusaalis oli alati demotiveerivalt fit rahvas, kes tegi müstilisi asju masinatel – nägin ühte gymbrod, kes suudles enne igat harjutust amuletti ja teist, kes öökis masina kõrval, sest ta oli ennast just oksendamiseni pingutanud. Mu treener ka julgustas mind ikka rebima nii, et higimull otsa ees aga jällegi, minu plaan pole trennis oma aanus välja pressida harjutuste tegemise käigus.
Teine samm oli vedada ennast 2x nädalas jõuksi ja teha seal nii palju kui jõudu ja tahtmist on. Mõni päev ainult kõndi, mõni päev masinaid. Lihtsalt õppida tee jõusaali selgeks, et see poleks enam ettevõtmine vaid midagi, mida sa teed ilma mõtlemata. Ja olles ema, siis on jube raske rutiini luua kuna sa ei tea, millal sa lapsega kodus istud ja vahel tahad sa oma vaba õhtut külili veeta. Samuti panin plaani koeraga jalutada 2x nädalas. Mul suur aed ja ta enamasti kepsutab seal. Mis ma aga avastasin siin oli see, et minul on rohkem jaksu kui koeral ja kutsuga jalutuskäigutel teen ringe, kus kutsu poole jalutuse pealt koju tuleb. Samuti ei lase ta mul tempot teha, sest lõhnad! Aga jätkame ikka, ajame kutsu ka vormi.
(inspireerisin iseennast nii palju, et tegin kirjutamisest pausi ja käisin koeraga tiirul)
Ja kõige olulisem – ei mingit survet ja enesepiitsutamist kui ei jõua neid plaane täita. Lihtsalt hoian neid mõtteid käimas ja ei oota esmaspäeva või uut kuud, kus suure entukaga alustada. Mul varem oli mentaliteet, et kui juba trenni minna, siis seal korralikult käia ja maksimum teha. Tänapäeval ei ole see midagi sellist minu jaoks. Ma ei saabu sealt kulmudel, sest ei jõua jäsemeid liigutada. Lihtsalt püüan alustuseks liikumise siduda positiivsete emotsioonidega, eks?
Mul on kogu elu olnud raske midagi püsivalt teha, sest mul hakkab kiirelt igav. Eriti mingid võhma tekitavad tegevused, mis kipuvad monotoonsed olema – kõndimine, ujumine, rattasõit, sõudeergomeeter. Ma hetkel teen vaheldumisi neid, et selle igavusega võidelda. Kõnnin õues või jõusaalis (vahel panen endale kallaku masinale, et oleks raskem). Ronin matkarajale. Lisasin endale orienteerumise päevakud nimekirja, sest seal saad ajusid liigutada ja otsida punkte. See pole võistlus, stardid millal tahad ning distantsid on lühikesed.
Ma tahan liikuda samm-sammu haaval parema füüsilise tervise poole. Ja liikumise lisamine minu ellu on samm üks ja sellest praegu piisab. Kui see tuleb loomulikumalt ja püsib, siis vaatame edasi.
Birgiti päevaraamat 