Tunne absoluutselt fabuloosne ehk siis, kes tahab kõvasti naerda ja selle käigus teada saada, milliseid põnevaid haigusi põevad hobused lugegu AbFabi põnevast elust Soomes siit. Ma üks päev lugesin otsast lõpuni läbi. Pärast olid pihud tatti täis, sest ei ole viisakas tööajal kõva häälega naerda kui sa peaksid tööd tegema, aga sa ei tee ja siis turtsud pihku nii et piss püksis.
Eile õhtul kogunes minu elamisse täiesti kutsumata suurem punt inimesi, kes otsustasid mind ja Piiat toetada. Toetus seisnes enamasti seltskonna pakkumises ja pudelite tühjendamises (jei, taara). Tannu oli minu õpipoiss, kelle ma panin tegema asju, mida ma ei ise väga ei viitsinud teha. Vormisaia ääri lõikas ja ladus. Tannu, tubli poiss, kogus kõik koorikud kokku ja ma palusin tal need ära visata. Tannule oli aga täiesti vastuvõetamatu visata ära sööki. Olgem ausad, ma sain tast tegelikult aru. Esimesed korrad kui ma võileivatorti tegin oli mul täpselt, siis ma sõin neid koorikuid võileivatordi täidisega ja moosiga. Pärast hakkas halb. Tannu soovitas mul saiavormi teha või kuivatada ära ja siis dipi kastmega neid hiljem süüa.
Piia ja tema assistent Nadja tegid suuuuuurepärased kolmnurga koogid. Ma nahhaalselt presenteerisin seda koogina, mille ma ise tegin, aga nagu me kõik teame sellised asjad ei jääi ilma “tasuta”, sest kolmnurga kook oli tõeline hitt ja paluti seda teha kord nädalas. Neetud.
Kui söögid valmis läksime juba toredas meeleolus Undegroundi, kus algas lauajalgpalli turniir, millest Tartu parimad naislauajalgpallurid (tõestus siin ja siin) kindlasti osa pidid võtma. Minul ja Dakil jäi rõõm mõistatada nende nägudest mängude tulemusi. Piiast ei saanud aru, aga Nadja ei suutnud oma emotsioone varjata.
Kui oli joodud juba tervelt üks õlle* pidi Birgit Väiksele Liisule seletama midagi seoses tema reisiga ja suurte emotsioonide ning žestidega tõmbas ümber täis klaasi omaenese õllet lõhkudes selle käigus ilusa musta Rocki klaasi. Paha Birgit. Vähe sellest, et ta oma püksid alt poolt põlve läbimärjaks said, suutis ta veel korralikult täis läbustada ka Evu püksid. Nukra näoga leti poole kõmpides hüüdis Mell juba kaugelt, et rohkem alkoholi tema mulle ei müü*. Sellest hoolimata lahkusin ma leti äärest uue joogiga.
Mõned minutid enne keskööd leidsin, et nüüd on õige aeg koju jalutada ja Evu otsustas minuga kaasa tulla. Käisime kasiinos, kus ma sebisin endale jube hea koksi, ajasin möla all ja üleval korrusel. Lahkusin komplimendiga ja pärast suitsupausi hakkasime Evuga linnast minema. Vaene Evu. Ma olin ennast absoluutselt kõikvõimsaks joonud. Mina teadsin kõike kõigest.
“Evu, ma räägin sulle. Usu mind, Evu, mina tean sellest absoluutselt kõike. Ma olen tugev, julge, osav ja sitaks tark. Kuula mind Evu, sest teist nii tarka inimest kui mina ei ole ja tule ka. Las ma räägin Evu. Mina tean.”
Poolteist kilomeetrit hiljem lahkus Evu kergendatud ohkega oma tänavasse ja mina marssisin rõõmsalt edasi kiites ennast, et kus ma nüüd rääkisin ja oi kui sügavamõtteline ma ikka olin, rind samal ajal uhkusest pakatamas ja siis…
… ma nägin koera. Suurt. Koer jooksis teisel pool teed ja jäi küürutama stardivalmilt kui mind märkas. Tugevast, suurest ja äärmiselt julgest Birgitist jäi järele väike värisev plönn. Kui koerast oli edukalt mööda saadud (kotti olin igahetk valmis kasutama relvana), siis eneseusk enam ei taastunudki. Hiilisin mööda seinaääri oma koju ja jäin väga alandlikult magama.
***The End***
*Aususe mõttes pean tunnistama, et veini olin kodus ka joonud.
*Mellil on kahtlane alkoholimüügi poliitika. Kui ma olen roomanud leti äärde (eelnevalt lõhutud klaaside arv kaks) ja öelnud vesiste silmadega midagi, mis võiks kõlada umbes nii,
“üu in euia een aun”
Siis on ta ulatanud mulle rahuloleva näoga veel ühe ringi tequilat, mille ma väga hoolikalt laudade laveerides vahel olen viinud lauda ajades seal juures ümber ainult oma tooli oma talvejopega (mitmendat korda), mis kukub läbusele põrandale ja ma avastan selle juhul kui keegi mu tooli vahepeal ei ole üles tõstnud.
Birgiti päevaraamat 