Kutsikad 2010

Ema passive-agressive kuldne retriiver pidi minema “fikseerimisele”. Ema passive-agressive kuldne retriiver otsustas veel viimast korda “õiel käia”.

Hepakas poosis  Lotte

Kutsikate sündides olin mina valves ämmaemand, kes pidi olema see kuri tädi, kes koerale peale teist poega süsti teeb. Ema (ja kogu ülejäänud koera omav perekond) otsustas riigist lahkuda.  Minul olid eelmiste kutsikatega kogemused,

Veebruar 2008

Lapse saamise võib plaani võtta. Viimane kutsikas (seitsmes) ähvardas sussi püsti visata ja ma olin sunnitud teda raputama, sest kaader oli lahkunud ja kasuisa vist ei kannata verd. Sidusime kinni tema nabanööri ja väike õde ütles, et ma näen välja nagu ma oleks kellegi ära tapnud. Ei tapnud. Ellu jäi pätakas.

nii olin mina vastutav vastuvõtja. Lotte lasi mul süstid ilusti ära teha ja väljutas kutsikaid heledusest tumeduse poole. Kui eelmine sünnitus toimus inimeste abiga, siis seekord sai Lotte ise kõik lakutud,  söödud, väljutatud… iik. Ema lubas alles jätta ainult ühe muffi, kuid lõpuks jäi igast toonist üks ehk siis Valge, Beež, Pruun ja Must (Reservoir Dogs, hahahahaaaa…)

Kui tšikid kutsikaid vaatama vedasin, siis tõusis kõigi hääletoon kaks oktaavi. “Oiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii… kui nunnuuuuuuuuuuuuuuuud! Niiiiii armsad!”

Õnneks on olemas meie kohalik homokiisu Kissa, kes kõigile ilusale vee peale tõmbab.

Kass koera ei karda üldse, kuid kutsikaid selle eest pööraselt.

Peale seda artiklit otsustasin teha igakuise rahalise panuse Tartu varjupaigale, sest muud moodi ma ei saa neid kahjuks toetada. Koeri kardan ja jalutama ei saa neid viia ning endale korterisse koera võtmine oleks rumaluse tipp. Mina ei saa ja tõenäoliselt ei hakkagi kunagi aru saama, mis toimub inimeste peas, kes on endale mõtlematult looma võtnud ja ei suuda/taha ta eest hoolitseda. Kuidas sa jätad sinust sõltuva elusolendi ilma toidu ja joogita on mõistetamatu.