Õhtune aeg. Viisin Dakit ja Sikit koju. Sõitsime mööda Turu tänavat ja lobisemise käigus avastasin, et ma olen Sõbra tänavast mööda sõitnud ja keerasin hoopis Saekojasse. Kuid Saekoja ja Raua ristist saab keerata ainult paremale. Seal on see elunõme kurv ja vaade vasakule täiesti puudus. Mina elulaisk ja viitsinud tiirutama hakata. Ignoreerisin Dakit, kes pööras mu tähelepanu märgile. Kimasin üle ristmiku ja sain u 100m sõita kui avastasin, et taga on politsei. Kes vilkuritega peatumiseks märku andis. Esimene mõte oli, et kindlustus on juba aasta otsa vedelenud ema köögikapi peal. Teine mõte- et ega äkki jääknähte pole, sest varahommikuni sai joodud ja u kolm tundi magatud?
Keerasin akna alla, politseinik tutvustas ennast ja nõudis juhilube, mille peale mina talle autodokumendid andsin. Andsin siis ka juhiload ja teine politseinik jalutas nendega minema. Esimene küsib mu käest sellise häälega, nagu ma oleks kolmeaastane ja poes pulgakommi vargusega vahele jäänud,
“Kas peale kümmet enam liiklusmärgid ei kehti?”
Ma ei osanud midagi öelda. Silmad suured, suu pärani, aju genereerimas erinevaid storysid.
“Sealt ristmikult võis ainult paremale keerata. Kas te märki ei näinud?”
Pomisesin midagi arusaamatut ja manasin pähe väga üllatunud näo. Kuna ma ei näinud selgelt adekvaatne välja, pani tüüp mind puhuma. Koukisin nätsu suust välja ja hakkasin kätt aknast välja panema, et seda ära visata. Paus. Käsi autosse tagasi ja näts tuhatoosi. Igaks juhuks, et ei oleks mingit reostamist. Onju. Daki naerab, mina arvutan mõttes trahvisummasid kokku.
“Puhuge õrnalt. Ei, ei tugevamini”
Puhun ja mõtlen, kas kopsumahtu üldse jätkub. Jätkus, sain pulga ja viis sekundit ärevat ootamist. Mind tunnistati kaineks ja anti soovitus edaspidi tähelepanelikum olla. Ära sõites näitasin ilusti suunatuld ja puha.
Onu politseinikega on mul alati kuidagi vedanud. Kordagi pole trahvi saanud ega hoiatust.
Birgiti päevaraamat 