Hommikul astun uksest välja ja külm jutt käib südame alt läbi kui ma kohe oma autot ei näe. Auto võib asuda kolmes kohas. Raudtee pool (enamasti), maja külje peal, kõrvalmaja ees. Ja kui ma just autost väljumist endale mälestusväärseks teinud ei ole (nt kukkunud auto kõrval olevasse lumehunnikusse, astunud eriti sügavasse lompi, löönud ukse kinni nii et küljepeegel kukub ära), siis kulub umbes kõva viis sekundit enne kui ma tean, kuhu suunda võtma hakata.
Lõunani on enamasti mu auto Laia tänava parklas või kui seal kohti ei ole siis spordihoone vastas üle jõe. Ma suudan oma auto asupaiga isegi Laia tn parklas ära unustada.
Peale lõunat on auto mul tavaliselt Magasini tänavas ja noh, isegi siis ma saan kreepsu kui ma hakkan koju minema ja olen ära unustanud, kas ma panin selle kirku poolsesse või Laia tn poolsesse otsa.
Käi jala, eks?
Birgiti päevaraamat 
no vähemalt sa ei sõida autoga tööle ja siis ei lähe jala koju.. ka nii on juhtunud. olen kuulnud.