Koerad ja sugulased

Õhh.. ma vihkan maale vanaema juurde minekuid. Ei, mitte vanaema pärast, vaid vanaema kasvatamust koerast põhjustatud perekondliku guilt tripi pärast. Nimelt võeti aastaid tagasi mu 80 pluss vanavanematele koer, kui nende eelmine väike kähmiknässu ära suri. Kingiti neile onu pere poolt hundikutsikas. Kes kingib vanuritele hundi? Ma satun seal suht harva käima, nii korra paar kvartalis ja kui see kutsik oli sellises pubekaeas, muutus ta raskesti käsitlevaks, sest keegi ei kasvatanud teda, kuulas niivõrd kuivõrd mu isa ja onupoega. Kui ma ükskord seal käisin, siis oli ta väga territoriaalne, urises mu peale ja oli ähvardav. Ma friikisin selle peale korralikult. Peale seda pole ma selle koeraga ühes seltskonnas viibinud. Kui meie tuleme sinna, siis koer pannakse kinni ja hakkab pihta onupere poolne terror minu pihta, et ma olen süüdi, et kallis koer teises toas stressab. Iga kuradima kord. Mu vend kardab seda koera samuti, kuid on seal seltskonnas suutnud sitiuatsiooni lahendada peenelt, et tormakas koer tema väikeste laste pärast kinni pannakse. Sneaky bastard. Samas, ka mina hiilin sinna igakord vennalaste varjus, kuid siiski olen põhipõhjuseks onupere silmis mina.

Minu jaoks on probleem selles, et see koer ei kuula kedagi ja oma isa sabas ringi tuiata mööda vanaema aeda on ka veits naljakas. Isa vähemalt saab natukene aru ja ei survesta mind, kuid arvab, et ma võiks proovida aias lasta koeral endaga tutvuda, millega ma olen põhimõtteliselt nõus ja ma usun, et isa valvsa pilgu all midagi ei juhtu AGA.. no krt, ma ei usalda seda koera. Ta on vanaema ja vanaisa hammustanud, teda ei saa tegema panna midagi, mida ta teha ei taha.  Õõõh..  siiski hullem on see guilt trip. “Sinu pärast on Rossikene kinni” ja mitmed õpetused foobiast üle saada – läheb samasse kanti õpetustega inimestelt, et kui sa liigutad ja elad tervislikult, siis su depressioon läheb ära*. Ehk siis inimesed, kes pole olnud selles situatsioonis, ei saa aru. Selle asemel, et esitada konstruktiivseid küsimusi stiilis, “mis tingimustel sa oleksid nõus koeraga kohtuma”, öeldakse mulle “saa üle”.

What are my options here?

*Jätkata selle guilt tripi ignomist ja vihata iga ihurakuga maale minemist kui selleks ettepanek tehakse.

* Lasta ennast koeraga tutvustada. Võimalikud stsenaariumid
a) kõik läheb hästi ja koer ei stressa mind. Elu on ilus. (tõenäosus 15%)
b) sneaky bastard terroriseerib mind kaugusest ja tekitab minus endistelt stressi ja ebamugavust. ning vihata iga keharakuga maale minemist (tõenäosus 60%)
c) sneaky bastard hammustab mind (btw kui ta seda teeb, siis ma olen ka ise süüdi, sest ta tundis, et ma kardan teda) (15% tõenäosus)

Ülejäänud 10% jääb muu stsenaariumi jaoks.

Ma kardan küll lahtiseid hulkuvaid koeri, kuid sõprade koeri näiteks mitte. Sõbrastusin ühe peo käigus kahe imelise bokseri ja ühe pikakõrvalise vorstnumpsikuga. Teate, kõik oleks palju lihtsam kui ma usaldaks neid koeraomanikke. Ma nagu ei näe, et kedagi huvitaks minu heaolu ja turvatunne. Ma olen koertega kasvanud ja nad on olnud väga numpsid, kuid siiski omanikuna olin teadlik, et rotveileri ja hundisegune Kärri ei ole eriline lastesõber ja ei salli teatud inimesi, ma panin koera kinni kui teatud seltskonnad ilmusid. Aa.. jaa, lisaks käisin temaga koertekoolis ja tüüp kuulas mu sõna.

Guugledasin just mida teha kui koer ründab. Võib olla on hirmul suured silmad, parem oleks. Hea on olla prepared. Äää.. ma olen nii kettasse tõmmanud ennast praegu. Ma ei taha seda faking vaimset igakordset stressi, mida sugulased põhjustavad, ei taha selle koeraga kohtuda. Tahaks, et vanaemale külla minemine ei oleks nii ebameeldiv emotsioon.

Oeh, wish me luck.

[Edit – päev hiljem ja avalikud vabandused oma perekonnale, kes käitus täiesti normaalselt ja mind koeraahistajana risti ei löönud. Nüüd siis pillun paar vanasõna,  mis selle postituse kokku hästi võtavad – hirmul on suured silmad, hommik on õhtust targem.]

* “Sul on ju kõik olemas, miks sul depressioon on?”. Ei, kallis inimene, sa ajad segamini põhjusliku asjaoludest tingitud masenduse, ajukeemia lambi näkku panemisega.